Igaühel on kõndida oma rada

Veebruar. Väljas valitses tavaline talveilm. Ülikoolis oli loengustest tekkinud paus, mis oli asendunud kuuenädalase praktikaga. Elu oli tol hetkel muidu hall ja üksluine seal Tallinna linna magalarajoonis nimega Mustamäe. Nii nagu kellaseierid tallavad oma tavalist rada pidi, ilma võimaluseta oma teekonda kuidagi muuta, käis elu ka seal.. kuni ühe kindla klahvivajutuseni. Praktika ja sõbrad olid neelanud suurema osa tähelepanust ja ajast ning too klahvivajutus oli jõudnud juba ununeda. Lõpuks postkasti laekunud avaldus täitus trükimustaga teosammul.. Kõige selle põhjuseks otsustamine millegi nimel võidelda. Jääda, olla ja riskida. Kahjuks pidin endale tunnistama, et see lahing sai kaotatud.

Päike hakkas tolleks ajaks põski juba pikemalt ja soojemalt paitama, jalaluu sai murtud, lõputöö tähtaeg lähenes tormilise kiirusega ning postkastis istuv avaldus oli ununenud. Kuid seda vaid mõneks ajaks. Kuuldes inimeste positiivset vastukaja sellisele plaanile, mõtlesin, et olgu nii, teeme asja ära! Suviselt mõnusal juunikuu päeval seadsin ma oma sammud kesklinna poole, et asju edasi ajada. Paari tunni pärast enam taganemisteed polnud.. tunnike hiljem Kompressoris hea ning alati nõu ja jõuga toeks oleva sõbrannaga pannkooke süües ei jõudnud ma ikka ära imestada, et mina, Kärolin, tõesti midagi sellist ette võtan.

Vahepealne periood sellest mõnusalt suvisest juunikuu päevast kuni kargete augustikuu öödeni on olnud lihtsalt erinevate paberite täitmine, skännimine ning kopeerimine ja Soome poole postitamine. Ja muidugi ka USA poolsete asjadega tegelemine..

Seni olid paljud asjad veel lahtised ning uudiseid, millest kellelegi pajatada, polnud veel piisavalt palju kogunenud. Seetõttu olidki minu Ameerikasse mineku plaanidest teadlikud vaid käputäis inimesi. Tänaseks päevaks on aga selge, et minu järgnev aasta möödub Ameerikas. Septembri keskpaigas jagan selle aasta viimaseid kallistusi ja naeratusi  (võib-olla isegi oma tobedaid algelisi nalju) oma sõpradele-tuttavatele Tallinna lennujaamas. Minu teekond jätkub viieks päevaks New Yorgis, kust edasi lendan California osariiki, San Franciscost umbes 50 kilomeetri (lühike Kärdla-Surfparadiisi ots ju) kaugusel asuvasse linnakesse nimega Novato. Teades, kui lähedal Napa ja Sonoma veiniistandused, looduse ilu ja suurlinnade võlu mulle seal on, võin juba praegu öelda, et aasta aega elan ma paradiisis!



Kui kellelgi tekkis küsimus, miks ma lähen, siis vastus on lihtne. Ülikool on läbi, suhet ja pisiperet pole, perekond toetab mu otsust ning tekkis võimalus. Otsustasin lihtsalt vaadata, mida elul mulle pakkuda on ning kuidas ma ise selliste drastiliste muudatuste käigus muutun. Uued tutvused, seiklused ja kogemused peaks ütlema juba kõik.


PS! Minu suurimad tänud neile, kes seda teadmist endale hoidsid, väiksemad tänud neile, kes ikkagi ka teistele sellest rääkisid, ning neile, kes ka pabereid täita või klaviatuuril mõnda aega klõbistada ja ajusid ragistada said. Olete kallid!  :)


"Õnn on ettevalmistuse ja võimaluse koostöö." - Oprah Winfrey


Mmmmuah,
Kärry