Olen tõesti endiselt trepi peal kevadet nautimas. Ja söön sedasama omletti ka ikka veel. Muidugi ma ei tee seda, aga ma lihtsalt ei tahtnud neid kahte lauset ära kustutada.. Ma tean, et minu "hiljem" venis lausa terveks nädalaks. Ma ei saa sinna midagi parata, et aeg lausa lendab.. olen seda juba korduvalt maininud, et aeg läheb siin liiga kiirelt. Varsti ongi juba oktoober käes ju!
Nüüd seitse päeva hiljem istungi taaskord oma teises kodus, kus kohvikogused on suured ja pangakaart tühjeneb.. ja kirjutan teile kaualubatud uut sissekannet. Tähelepanelikum blogijälgija teab juba mu petuskeemi ja keris enne selle sissekande lugemist lehekülge natuke allapoole, et kontrollida, kas ma mitte pole vahepeal (ehk siis täna kümmekond minutit kuni tund enne seda postitust.. :D) sissekandeid lisanud nädalataguste kuupäevadega. Tunnistan ausalt, tegin seda jah, jälle! Seda kõike selle tõttu, et hiljem blogi asju ikka õiges järjestuses lugeda oleks võimalik.
Möödunud nädalal jäi lubatud sissekanne tegemata kuna ma lihtsalt polnud kodus, või noh.. muidugi ma olin kodus ikka ka, aga lihtsalt mitte täie mõistuse ja keskendumisvõimega. Kui mõistus on pilla-palla, siis pole eriti võimalik blogi sissekande kirjutamisele keskenduda.. ja lihtsalt paar rida ka ei taha alati kirja panna. Tahan teile ikka lugemisvara pakkuda kohe korralikult kümneks minutiks või nii.. et kohvi või tee ka samal ajal otsa saaks. Miniuudiseid võite kuskilt mujalt lugeda, mina pakun teile kvaliteetblogikirjandust (uus sõna!!:D) !!
Aga igal juhul möödunud nädalal olin siis õues trepi peal ja seejärel enesele üllatuslikult autoroolis, et postkaarte ostma minna ning pargis mõnda aega raamatut lugeda. Parki jõudsin.. panka jõudsin.. ja poodi jõudsin ka. Peale sõbrapäevakaartide soetamist mõtlesin, et lähen kirjutan need kohe Starbucksis valmis ning saan posti panna. Oleks siis õigeks päevaks kohale ka jõudnud.. aga.. kõige suuremad üllatused saabuvad enamasti ootamatult.
Aga igal juhul möödunud nädalal olin siis õues trepi peal ja seejärel enesele üllatuslikult autoroolis, et postkaarte ostma minna ning pargis mõnda aega raamatut lugeda. Parki jõudsin.. panka jõudsin.. ja poodi jõudsin ka. Peale sõbrapäevakaartide soetamist mõtlesin, et lähen kirjutan need kohe Starbucksis valmis ning saan posti panna. Oleks siis õigeks päevaks kohale ka jõudnud.. aga.. kõige suuremad üllatused saabuvad enamasti ootamatult.
Peale kaartide soetamist oli vaja kiirelt Hannale helistada. Ja temaga räägin ma muidugi eesti keeles.. pff.. miks ma peaks temaga inglise keeles rääkima.. ikka kodukeeles. Ja nii ma siis seisingi õues ja lobisesin telefonis imeliselt kõlavas eesti keeles. Ja meie imeline salakeel avaldab ka teistele muljet siin. Sain oma esimese filmiliku kohtumisloo kirja. Saan oma listis (kui mul vaid oleks list.. :D) jälle ühe linnukese kirja panna. Võib-olla peakski tegema endale listi nimega "Minu Ameerika to-do list" ning sinna erinevaid asju kirja panema. Kahjuks ma pole nii loominguline, et mingit superägedat listi kokku panna. Seega võite mulle kommentaaridesse jälle kirjutada ja joonistada, mida ma sinna listi teie eest panna võiks.. võite julgelt öelda, mis ma Ameerikas teha võiks ja ma lähen ja üritan seda teha. Aga palun ärge rumalusi sinna pange, jäägem ikka mõistusepiiresse. Või samas ma saan ju selle listi salaja enne tagasitulekut ka valmis teha.. haha.. jah, teile vist pole see asi nii naljakas kui mulle endale praegusel hetkel. Kersti teab, miks see listijutt mu jaoks praegu naljakas tundub!! Tervitused Kerstile siinkohal.
Kindlasti tahate kõik nüüd teada, mis kohtumisloost on jutt. Kahjuks pean ma kogu seda teemat mõnda aega seedima, et siis teile sellest normaalselt kirjutada. Hetkel valdab mind liiga palju erinevaid emotsioone. Seinast-seina, ei tea. Jätan pigem kirjutamata, sest ei taha hilisemat kahju tekitada.
Musid-kallid ja paid ka!
Mmmmuah,
Kärry
No comments:
Post a Comment