Reedel peale kooli ootasin üht tavalist rahulikku õhtut, aga muidugi see oli vaid nii minu kui laste unistus. Koolist koju jõudes olid mõlemad vanemad endiselt ära.. seega oli suurepärane võimalus lapsed parki saada. Kiired snäkid ja jutuajamised ning võiski uuesti jakid selga tõmmata. Esimene võitlus tuli selle üle, kas ikka peab mütsid pähe panema.. jah, peab küll, sest õues on ikkagi külmad sügiskraadid. Minut hiljem tuli järgmine võitlus - kes saab korvpalli jalkapalliga mängida. No tere talv küll, miks see korvpall teile nüüd ei sobi. Seega tuli leida võimalus, kuidas nendega diili teha. Kuna meid oli kolm ja et kõigile tegevust jätkuks, vajasime mõlemat palli.
Verandal seisis endiselt üks sinine tõukeratas, mis kuulub poisile. Aga tüdrukule meeldib see ka, nii väga meeldib lausa, et ta enda roosa tõukeratas on lausa unustusse vajunud! Kui lubasin tüdrukule, et ta võib tõukeratta võtta, siis tahtis muidugi poiss ka seda. Üritasin talle selgeks teha, et ta ei saa alati oma nõudmisi ja otsusi muuta vastavalt sellele, mida ta õde tahab teha. Lõpuks jõudsime kõigile sobiva kompromissini - tüdrukule tõukeratas, poisile ikkagi korvpall (kuna ta mängis jalgpalliga korvpalli eelneval korral. Tuleb ju kuidagi neid õpetada, kui midagi on üks, siis tuleb korda mööda mängida/kasutada) ning mina mängisin korvpalli jalgpalliga. Oh seda kerget lendu korvi suunas!
Pargis veedetud aeg lausa lendas.. kõik olid rõõmsad. Ma ei sunni neid palli loopima õige joone tagant või põrgatustega või mis iganes moodi nad seda reeglitekohaselt tegema peaksid.. minuga saavad nad lihtsalt õues viibida ja mängida nii nagu tahavad. Enne reegleid peaks lastel olema ikkagi lihtsalt lõbus midagi mängida, ranged reeglid või õiged mänguvõtted (eriti korvpalli mängides.. ja seda väikestele lastele) röövivad neilt igasuguse tahtmise seda järgmine kord mängida. Paar nädalat tagasi alles oli olukord, kus minuga said nad niisama harjutada seda palli loopimist (nende jaoks ikkagi mäng!!), aga ema tuli hakkas kohe reegleid peale suruma. Ja lapsed keeldusid edasi mängimast! Aga igal juhul..
Tüdruk joonistas leitud kriidiga asfaltpinnasele ning me poisiga mängisime korvpalli. Ja no kuidas talle meeldib alles reegleid keset mängu muuta. Eks ma siis üritasin talle jälle selgitada, et tuleb enne üks mäng ära lõpetada, ja siis enne uut mängu uued reeglid paika panna, aga keset mängu pole ilus reegleid muuta. Üldjuhul tahab ta seda teha siis kui ta ise kaotusseisus on, aga seekord oli ta võitmas.. seega ma ei tea, miks oli vaja neid "reegleid" muuta.
Ühel hetkel ilmusid parki ka ühed tuttavad koos koertega. Pallid ja tõukeratas ununesid kiirelt ning võeti kohe suund koerte juurde. "Can we pet Koo?" oli nende põhiküsimus. Eks me siis mängisime pisikese koeraga ja olime niisama.
Kui kell oli juba 5 saanud ning väljas parajalt külm, otsustasime tuppa minna. Ega seal eriti sõbralik õhkkond ei valitsenud. Kõik olid kuidagi kurjad. Aga sellest olenemata läksime tüdruku küpsiseid naabritele müüma. Olete telekast kindlasti näinud, mismoodi siin need pisikesed plikad oma pruunides vestides naabruskonnas kõigi uste taga käivad ja küpsiseid müüvad. No ema pidi seda tegelikult tüdrukuga ise tegema. Aga ohh ei, nagu ikka, üritas ta teha mitut asja korraga.. ja tahtis mind saata neid küpsiseid, millest ma varem kuulnudki polnud, müüma. Ma olin muidugi nii, et mis-mis.. ma ei tea sellest küpsisemüügist midagi ja minna seda tegema koos mõlema lapsega, kes pidevalt omavahel kaklevad. No, ei aitäh! Aga jah..
Ühel hetkel saime olukorraga nii kaugele, et oli minek. Mina, pereema ja lapsed. Oh seda pingeliselt pilve meie ümber. Kui saime naabruskonnas korralikus koguses küpsiseid müüdud ja kell oli juba palju-palju, otsustas pereema ikkagi, et läheme müüme kuskil mujal ka. Tema kohe teadis, kes veel tahab.. võiks ju neile iga-aastastele inimestele helistada ja küsida, kas see aasta ka soovivad, aga ei. Läksime koju, võtsime auto ja suundusime külakeskusesse.
Ema jäi muidugi kõigiga kõikjal rääkima.. ja kellaeg muudkui tiksus edasi ja edasi.. Lapsed olid väsinud ja mina polnud ka enam kõige paremas tujus. Kodus oli palju veel teha. Lapsed lootsin saada õigel ajal voodisse kuna järgmisel päeval North Carolinasse minek ja võiksid kordki väljapuhanud olla..
Õhtusöögi tegemine võttis pikalt.. siis pesus käimine.. kui Floridasse minekuks võttis kohvrite pakkimine emal aega mõlema lapse kohta 1 tund, siis mina pakkisin laste asjad poole väiksematesse kohvritesse 10 minutiga. Ema oli üllatunud, kuidas ma küll nii kiirelt selle tehtud sain jne jne.. tegin talle üksikasjaliku nimekirja, mis laste kohvritesse panin. Et ta ometi ei peaks kohvreid lahti kammima ja asju muutma.. õhtul õnneks muudatusi ei tehtud.
Laupäeva hommik möödus kiirelt.. multikad, pannkoogid ja niisama olemine. Lapsed olid selleks ajaks muidugi valmis, mil nad esialgu pidid lahkuma. Aga taaskord ei teadnud keegi isegi seda, mis kellast täpselt lend on!! Öeldi vaid et nii umbes kella 4 paiku ja kuskil 1 või 1.30 kandis lähevad kodust ära. Nii.. kell sai 1 ja ema tuuseldas ikka veel niisama ringi. Ja laste kohvrid tuuseldas ka muidugi veel üle ja lisas veel riideid.. kodust ära läksid nad lõpuks kuskil 2.30 paiku. Ja siiis... ja siiis..
siis saabus kaua oodatud vabadus! Paariks päevaks, aga vähemalt sedagi!! :)
Mmmmuah,
Kärry
No comments:
Post a Comment