Laupäeval läks pere oma puhkust veetma. Minu vabadus kuni järgneva reedeni võis alata. Rõõmuhõisked ja kohvritepakkimine polnud üldse mõtteski. Lapsehoidjana kahjuks ei teeni mägede viisi pappi siin, seega tuli leppida koduse puhkusega. Kogun raha suveks.. et siis pikemale või kaugemale tuurile minna kuskile.
Et te ei arvaks, et minu elu siin väga igav ja üksluine on, siis lisaks lastega veedetud ajale kohtasin ka üht inimest. Ega palju siin inimesi ei kohta.. minu sotsiaalsed oskused on nagu nad on - ei lähe ise võõrastega rääkima. Vabanduseks võiks ju tuua keelebarjääri ja oma tagasihoidlikkuse ja muud sellist. Aga igal juhul nädal enne sõbrapäeva kohtasin siis kedagi.. oli tore noormees ja käisime väljas ka mitmeid kordi. Muidugi lootsin ma oma puhkuse esimesel päeval oma uut silmarõõmu jälle näha, kuid sain korralikult pettuda. Ei ole 28 aastane inimene midagi erinev 23 aastasest. See vanus on vaid üks tobe number. Enne ei tea inimese küpsusest midagi kui pole suhelnud mõnda aega. Ka valed on samasugused, olenemata vanusest. Algul pidin üldse Hanna juurde minema, kuid ka need plaanid muutusid kuna tema pereisa oli haige ja nad pidid oma reisiplaane edasi lükkama. Jäime mõlemad lootma sellele, et nad ikkagi pühapäeva hommikul Kanadasse sõidavad. Seega laupäeva passisin ma niisama.. käisin trennis.. ja peale seda lugesin Starbucksis kella 11ni raamatut. Sellest kohvikuketist on juba mu teine kodu saanud.. Seejärel olid kõik kohad kinni ja oli aeg koju tagasi minna. Juba siis sain aru, et majas ma eriti olla ei suuda.
Pühapäev.. taaskord ainult lubadused, aga ei midagi muud. Mind hämmastab endiselt, et inimesed ei suuda tõtt rääkida vaid arvavad, et valetamine on kuidagi kergem väljapääs. Saan aru, et teismelised nii käituvad, kuid kui isegi ligi kolmekümne aastasel inimesel pole julgust, et tõtt rääkida, siis no.. Ma ei nõua ju brutaalset ausust kõige kohta, vaid asjadest ja olukordadest võiks rääkida nii nagu need on.
Aga igal juhul kui sain Hannalt uudise, et ta pere lahkus, pakkisin oma asjad kokku ja oligi taaskord aeg talle külla minna. Käisime siis poes, ja teises poes ja väljas söömas.. tema kodus tegime (või noh, Hanna tegi) jälle süüa.. ja jõime veini.. ja tegime pilte.. ja kuulasime muusikat ja sõime suures koguses riisipudingit. Mõnus puhkusepäev! Sai lihtsalt eesti keeles lobisedes jälle akusid laadida.
Ühel hetkel tuli siiski magama ära minna kuna esmaspäeva hommikul pidin kell 8:30 tagasi Briarcliffis olema.. kutsa ootas. Kui Hanna mind koju viis, siis imestasime, mismoodi küll teed nii tühjad on esmaspäeva hommikul. Aga oh seda üllatust, vaba päev oli!! Igal juhul peale kutsaga veedetud aega oli mul juuksuriaeg. Kell 10.. ja olin isegi 5 minutit varem seal. Salong oli veel suletud. Kuna juhataja oli see, kes pidi mu juukseid kohendama, siis arvasin, et ju ta tulebki täpselt minuti pealt. Kell sai 10.. polnud veel kedagi. Helistasin, keegi ei vastanud. Kell 10:10 polnud ikka veel kedagi.. Kell 10:15 sõitsin koju tagasi ja olin ikka väga pahane.. kodus tagasi olles proovisin veel mingi hetk helistada, ja vastaski. Küsisin, et kas juhtus miskit, et ei olnud kohal.. ütles, et talle oli raamatusse kirjutatud 10:30.. mulle öeldi et täpselt kell 10. Ameeriklased oleks sellise käitumise peale nõudnud mingitki allahindlust, kuid jamh.. ei saanud miskit. Ülejäänud päeva veetsin põhimõtteliselt jälle oma teises kodus, mida muud mul siin metsas üksi teha on. Naudin kohvi ja loen raamatut. Mul toas raamatukuhi juba päris korralikuks kasvanud. Ka õpetaja annab koolis järjest raamatuid juurde, mida ma lugeda võiksin.
Teisipäev.. kutsa.. kool. Algul plaanisin peale seda ise autosõidu lõpuks ette võtta ja Hanna juurde sõita, kuid ei saanud teda kuidagi kätte. Sain siis hoopis Anaga üle pika aja kokku ja käisime kohvitamas ning õhtust söömas. Sai taaskord pikad jutud räägitud.. peale seda läksin Ana juurde mõneks ajaks. Kodus olla ei tahtnud ma mitte. Kuidagi moodi sai ka see päev kiirelt otsa..
Kolmapäev.. algul passisin niisama.. siis ilmselt tegin midagi asjalikku ka.. koristasin või käisin trennis vms.. ja siis läksin Ana juurde ja peale seda läksime kinno. Ja siis koju! Ja siis.. haha.. ikka ja jälle oma raha kulutama. Istusin kuni sulgemiseni Pleasantville'i Starbucksis ja trükkisin arvutis eelmist postitust ja lugesin raamatut. Mida muud mul teha on. Jah, päris põnev puhkus mul! Ise vähemalt olen rahul. Teised öelgu, mis tahavad.
Neljapäev.. kool.. raamatukogu.. niisama toimetamine ja kui hakkasin koristama, siis läksin ikkagi jälle välja. Ana ja Naliga õhtust sööma.. ja filmi vaatama. Koju minnes läksin muidugi peale seda trenni! Koju tagasi jõudes liiga väss peal, et koristada. Seega üks film ja tuttu ära. Järgmine päev pidid teised tagasi jõudma.
Reede.. korralikult koristamist kuna pere tuli tagasi.. kui nad tagasi jõudsid, siis õhtu möödus nii kiirelt. Kuni oli magamamineku aeg.. ema luges neile raamatuid.. ja tüdruk suutis endale pärlikeed ümber kõri keerutada.. ja kui kuulis, et võib-olla peab need kaelast ära lõikama (kuna suht keeruline oli kolme pärlikeed lahti harutada niimoodi), siis kukkus kisama. Lubasin siis kannatlik olla ja ise proovida neid ära saada kaelast. Tund aega jamasin!! Aga hakkama sain.
Laupäev.. pidid oma tädiga kokku saama või kes teab, mida veel tegema. Aga ei.. hommikul 9st kuni õhtul 10ni tegelesin mina lastega.. oh ei, 10h max piirangust ei peeta juba ammu kinni. Päev kujunes välja kunstipäevaks.. joonistasime kaarte, kleepisime mingeid asju ja siis tegime helmestest kujundeid. Mingi hetk tekkis suur vaidlus selle üle, et tüdruk ei lubanud poisil neid helmeid kujundiks triikida. Hiljem ikkagi triikisin ma neid seal köögi laual.. kuiiii lõbus oli triikida midagi, mis koosneb sajast pisikesest jullast mis kõik eri kõrguse ja laiusega. Aga hakkama sain! Mingi hetk avastati uuesti wiimäng. tüdruk sai jõuludeks tantsumängu, mida polnudki veel proovinud.. ja proovisime seda siis. No rohkem kui proovisime! Olime mõlemad nii pöördes sellest mängust.. vähemalt 3 tundi "tantsisime". Lõbus oli! Ja ega mulle taaskord ei antud teada, et ema välja otsustas minna õhtul.. ühel hetkel lihtsalt kuulsin neid sellest rääkimas. Enne äraminekut mainis ema lastele, et kui nad head on, siis ehk saavad filmi vaadata.. kell oli siis juba 7! Ja nad pidid veel pesus käima ja õhtust sööma. Nojah.. ja ema sõna maksab. Seega olidki taaskord kaua ärkvel ja said filmi vaadata.
Pühapäev.. taaskord täispikk tööpäev.. tegin neile hommikul pannkooke.. siis pidid nad kellegagi kokku saama või midagi tegema, aga otsustati seda hiljem teha. Planeeriti ujulasseminek.. jee, ma muidugi pidin ka kaasa minema, et mina mängin lastega basseinis ja ema saab oma ringe ujuda! Ehk siis tema tegi oma asja.. ja mina töötasin. Poiss kukkus muidugi lollitama.. ega mina ju ei teadnud kui hästi nad ujuda oskavad või kui kaua hinge kinni suudavad hoida vee all jms.. ma olin ühel hetkel juba päris hirmul ta lollitamiste pärast. Kui maha rahunes, siis oli päris tore päev. Sõime siis seal lõunat ka ja võtsime suuna kodupoole. Kell oli peaaegu 6.. pidid siis paariks tunniks minema sõpradele külla. Küsisin, kas magamisajaks tagasi tulevad.. jaaaa.. tulevad, tulevad. Läksin siis ise uuesti trenni vahepeal. Ja kell 8 neid tagasi polnud.. ja pool 9 ka mitte.. tagasi jõudsid nad peale 9t.. just siis kui mul oli kõige põnevam saade telekast üldse - Academy Awards 2012 ehk teisisõnu Oscarite jagamine.. seega mitmed huvitavad hetked jäid nägemata..
Seejärel avastati, et tüdrukul kõrvaga mingi probleem.. oh seda lõbusat järgnevat päeva, mis tuli!
Olgugi, et ma midagi suurt ei teinud, ikka oli tore akudelaadimise puhkus! :)
Mmmmuah,
Kärry
No comments:
Post a Comment