6 kuud

19. septembri hommikul 06:40 istusin ma rahulikult Tallinna lennujaamas New Yorki suunduva lennu pardal, vahemaandumisega Amsterdamis. Kaheksa tundi hiljem oleksingi pidanud olema juba teisel pool ookeani. Ma ei suundunud järjekordsele keskkooli projektireisile, ega ka mitte mingile puhkusele. Eelnevalt ütlesin ma head aega oma perele ja lähedastele sõpradele.. Just sellel samal päeval algas minu aasta Ameerikas. Tol hetkel käis ilmselt mu peast mitmeid kordi läbi mõte, et ma lähen kodust ja kõigest armsast eemale aastaks, 366 päevaks. Terveks aastaks?! Hullumeelsus! Nii pikka aega ei saa kodus oma voodis magada, oma asju igale poole laiali jätta, vanaema tehtud kotlette süüa ega sõpradega mõnusalt aega veeta kas siis Hiiumaal või Tallinnas. Ma ei mäleta, kas ma kordagi mõtlesin, et see aeg venima võiks hakata või midagi, aga nüüd.. siin ma siis nüüd istun - käes on 19. märts ja ma olen Ameerikas.

Täna saan ma siis oma jäälattega tähistada poole aasta möödumist viimasest kodusel maapinnal seismisest. Pool aastat, 6 kuud!! Milline hullumeelsus.. kui kiiresti aeg mööduma on hakanud.

Siia tulles lootsin, et mul on piisavalt aega, et oma asjades selgusele jõuda.. Kes ikka vajaks rohkem kui aasta, et mõelda, mida kodumaale naastes edasi teha. Pool aega on möödas, ja ma ei ole mitte midagi selgemaks saanud. Ma olen liigselt haaratud siinsete probleemide lahendamisse, et tulevikuplaanide peale väga ei mõtlegi. "Küll jõuan," kisendab peas, kuid samas ma tean, et see aeg lendab.. ja oi kui kiirelt.

Eks ikka on mu peast läbi käinud, et tulen paariks kuuks koju tagasi ja siis vaatan, mis edasi saab. Aga ma olen püsimatu! Siia ühiskonda ma teiseks aastaks ei jää, võib-olla mõni Euroopa riik. Võiks ju minna Aafrikasse või Austraaliasse, kuid oma ämblikuarmastusega sinna minna ei saa. Vaatan, mõtlen.. äkki kirjutaks hoopis raamatu kogu selle kammajaaa kohta, mis ma siin hetkel läbi elan. Iga päevaga lähevad asjad aina põnevamaks.

Igal juhul..

pere ja kõik muud loomad, varsti-varsti juba näeme. Pool aega on möödas ja see teine pool läheb veel kiiremini. Ma olen selles kindel!

Mmmmuah,
Kärry