Olukord näiliselt rahulikus Briarcliff Manoris muutus lõpuks niivõrd keeruliseks, et polnud enam jaksu viimastel päevadel midagi kirjutada, kuigi tol hetkel oleks olnud kirjutada palju. Ega hetkelgi pole väga tahtmist seda kõike meelde tuletada, kuid ilmselt teen seda seetõttu, et see peatükk pole minu jaoks täielikult veel suletud ning igatsus kuskil mujal viibimise kohta süveneb iga päevaga aina enam. Ma ei igatse küll antud olukorda, kuid teatud aspekte küll.
Minu viimases sissekandes jäi jutt pooleli sellega, et ma ei teadnud, mis minust saab. Pidev e-mailide vahetus ja pikad telefonikõned organisatsiooni kohaliku ülemusega jätkusid pikemat aega. Kuna lõpuks mõistis ka tema minu olukorda, üritasime leida lahenduse, mismoodi paberimajandus niimoodi korda saada, et tal oleks võimalik mind koju saata mõlemat osapoolt rahuldaval tasandil. Ma ütlesin neile kohe, et minul pole raha, et lennupileteid ise osta ning ma ei pea ka seda õigeks, et seda tegema peaksin.
Kohati oli see organisatsiooni süü, et ma sellisesse olukorda olin sattunud. Nende esmane soov oli, et valiksin uue perekonna ning jätkaksin. Kuna ma olin juba korra rematchis olnud, siis uue perekonna leidmine tundus suhteliselt võimatu ettevõtmisena. Selle perioodi jooksul tehti mulle vist 3-4 uut pakkumist, kuid ükski neist ei sobinud. Lõpuks oli organisatsioon nõus lennupiletid kinni maksma, sest ma ütlesin neile ausalt, et senine olukord on pannud mind olukorda, kus ma ei tea, kas pikendaksin ning 3 kuuks raske peret leida. Samuti poleks ükski perekond saanud teada sellest olukorrast mis valitses ning nö toimiva pere leidmine oleks raske. Rematchis olnud perede puhul ju pidi ka mingi probleem olema, miks nad seal on.
Organisatsioonipoliitika näeb ette, et kui aupair soovib omal soovil lahkuda, tuleb tal lennupiletid ise kinni maksta. Ja see oli punkt, mille üle tuli vaielda terve see aeg. Lõpuks nad olid nõus ja saingi lennupiletid. Selle tingimusega, et kaks nädalat rematchi aega olen ära. Seda ilmselt seetõttu, et nad saaksid paberitesse teha linnukesed, et ei leitud sobivat perekonda ning saadeti mind koju. Lennupiletid sain Polish Airlinesi omad ja lennuga läbi Varssavi jõudsin 4. juunil tagasi Eestisse!
Terve ülejäänud nädalavahetuse olin kurnatud, kuid Carolyni ja Michaeli peale mõeldes tulid ikka pisarad silma. Ma ei tea, kuidas ma üldse selle lahkumise aja oleks üle elanud kui Hannat seal poleks mul olnud. Isegi kohvrite pakkimisel oli mul Hanna ja tema osavat pakkimisoskust vaja. Mina pakkisin kohvrid ära ja asjad mitte ei tahtnud kõik ära mahtuda, olgu öeldud, et niigi pooled asjad jäid mul sinna või läksid ära viskamisele. Senini on mul kahju ühest ilusast odavast Babydoll stiilist hallist sügismantlist, mis Burlingtoni osturetkelt soetatud sai. Eesti sügisesse oleks see praegu nii armsalt sobinud. Kuigi mitte sellise tänase vihmaga.
Viimane päev oli samuti väsitav. Susanil oli samal hommikul sõbranna külas ning ajataju kaob tal sellistel hetkedel veel rohkem ära kui muidu. Muidugi ma lootsin, et asjad kulgevad palju rahulikumalt kuna Jeff oli ka tol hetkel New Yorgis ja pidi mu lennujaama ära viskama, kuid ka tema ajataju oli kaduma läinud. Ma saan aru, et nemad on mitmeid kordi sinna lennujaama sõitnud ja oskavad ajaga arvestada, kuid mina olin ikka paanikas, kas ikka jõuan õigeks ajaks ja saan check-innid tehtud ja lisakohvri eest makstud jne. Sealsed lennujaamad pole ju midagi võrreldavad meie pisike Tallinna omaga, kus kõik väikesel pinnal on ja üles leiad õiged kohad.. igal juhul olid mul hommikul kõik asjad juba ilusasti pakitud ja istusin veel oma voodi peal koos nüüdseks hingusele läinud Macbookiga ja tupsununnu Fuzzyga. Kui aeg-ajalt küsimas käisin, mis hetkel lahkuma peaksime, siis sain vaid ülbe vastuse, et küll me läheme, et mida ma muretsen. Kui startisime lõpuks, siis viisime Susani sõbranna veel rongi peale ja suunudsimegi LaGuardia lennujaama poole teele. Sõit sinna kulges väga aeglaselt, sest kõikjal olid ummikud.. mida enam NY poole, seda aeglasemalt kulges ka liiklus. Minu paanika muidugi süvenes. Ühel hetkel jõudsime lõpuks kohale..
Sain kätte ka oma viimase palga ning otsisin üles check-inni leti. Sealt suunati mind uue leti juurde, kus sain lisakohvri eest maksta ning siis tormasin tagasi LOTi leti juurde, et veel üks lisaleht saada. Kohvrite äraandmine toimus hoopis teises kohas. Võtsid pikka sappa ja ootasid, millal lindini jõudsid, et oma kohvrid sinna peale asetada ja siis edasi liikuda turvaväravate juurde. Sellises olukorras kohvrite äraandmine tundus algul päris kõhedusttekitav. Peas keerlesid igasugused mõtted, kas mu pagas ikka jõuab õige lennuki juurde, ega keegi seda ära ei võta ja kas see üldse jääb terveks. Kes mu reisi algusest peale jälgis, teab, mis mul New Yorki saabudes kohvriga juhtus. Jäi teine lihtsalt Amsterdami paariks päevaks. Tagantjärgi päris naljakas olukord.
Lennureis möödus rahulikult. Magada väga ei saanud.. vist. Ei mäletagi enam. Tean, et nutsin palju. Kurbusest, kergendustundest, kohati allaandmise tunnet tundes. Väsinud olin.. ja mida enam kodumaa poole, seda vähemaks nutmist jäi. Lõpuks olin lihtsalt üks elav laip. Lennu Varssavi suunas tegi lõbusaks see, et minu ees istus väike Poola poiss, nii umbes 3 aastane, kelle eesmärgiks oli võimalikult palju oma toitu mu sudoku peale sülitada. Coelho elulugu sai ainult tatiga kaunistatud. Aga ma isegi ei mäleta, et see laps kordagi nutnud oleks. Tubli laps. Ise nii pisike ja nii rahulik ka.
Varssavisse jõudes oli lennujaam inimtühi. Mis see kellaaeg oli, ma ei tea.. varahommik ilmselt. Istusin pingireal unisena ja helistasin issile ka. Lennuk väljus New Yorkist poolteist tundi hiljem, kuid sellest andsin vist varem juba kodustele teada. Igaljuhul Poolasse jõudsime õigeks ajaks ning Tallinna lennuni jäi ilusti tunnikene veel. Viimased poolteist tundi läksid kiirelt ja olingi Tallinnas. Ilm oli paha, seda ma mäletan. Aga issi ja venna olid vastas. Ja sõbrannad. Sain kaardi ja õhupalle, jee. Lahtiste kingade jaoks oli liiga vihmane Eesti suveilm. Käisin papsi ja vanema vennaga söömas, lõhesuppi sõin, seda mäletan ka, ja rääkisin viimastest muljetest.. Olingi Eestis tagasi. Kiiremini kui arvasin. Varem kui lootsin.
Edasi saabus üks pikk puhkamine ja taastumine Hiiumaal. Ja Rootsis ja Tallinnas. Uus kool, uued suhted. Nende kirjeldamine ei puutu hetkel teemasse..
Praegu on 24. september aastanumbriga 2013. Kui kõik oleks läinud ideaalse plaani kohaselt, oleksin ma hetkel USAs oma teise aasta viimast kuud veetmas ja puhkaksin kuskil. Ei julge isegi unistada, kus.. Kuid elu ei läinud nii. Emme ütles mulle kunagi ühe targa lause: "Oleks ja poleks on pahad poisid ja pidi nende väike õde." Eks ikka aeg-ajalt mõtlen, mis oleks olnud kui ma San Franciscost poleks New Yorki maandunud.. kui Susan oleks mulle rääkinud algusest peale tõtt ka oma tervisliku olukorra kohta.. kuid nende oleksite ja poleksitega teeksin ma endale ainult haiget, sest seda, mis oli, ei saa muuta.
Kuid ma ei kahetse hetkekski, et ma sinna läksin. Minus põles pikalt see soov selline asi ette võtta ja ära teha. Ja ma tegin. Ootused ja lootused olid teistsugused, kuid sealne olukord, nii Novatos kui Briarcliff Manoris, kasvatsid mind kiirelt suureks.
Nüüd põleb minus järgmine soov ja unistus. Ja see süveneb iga päevaga aina enam. Ma olen arusaanud, et Eesti pole koht minu jaoks. Liiga paljud asjad tunduvad valesti, olenemata sellest kui positiivsest nurgast ma neid vaadata üritaks. Ilmselt mu uutele unistustele andis viimase tõuke vestlus, mis paar nädalat tagasi aset leidis. Keegi tark ütles, et unistama peab suurelt ning tuleb välja öelda, mida sa soovid. Universumile sellest teada anda ning salamisi aitab kogu universum kaasa sellele.. Kuid mis on minu järgmiseks sihtkohaks siis? Ma üritan võtta kõike samm-sammult ja üks päev korraga, kuid ühel hetkel ma Balile jõuan. :)
Uute hetkedeni.. hingele pai tegevate hetkedeni! :)
Mmmmuah,
Kärry
No comments:
Post a Comment