Elu ei ole must ja valge

Ma ei hakka kõigile kõike seletama siin.. mainin lihtsalt kiirelt ära, et paar nädalat tagasi saabus olukord, kus ma teatasin, et ma lahkun.. ma ei ole siin mingi vaimne peksukott. Lastega tegelemise juures oli kõik suurepärane, ja tema asju korraldasin ka ikka piisaval kogusel juba, aga kui inimene ei suuda oma tähelepanu- ja emotsioonihäireid kontrolli all hoida, siis ma ei pea seda olukorda kannatama. Käisin ka oma LCC'ga asjadest rääkima. Ta imestas, miks ma ei olnud juba varem talle midagi maininud.. ütlesin, et seni olin tugev inimene ja kannatasin kogu olukorra lihtsalt laste pärast ära.Ta hakkas nutma kui kuulis kõiki detaile ja asju, mis juhtunud on.. millises olukorras ma olen pidanud olema. Ta lubas mulle, et siia perre nad enam uut tüdrukut ei anna, aga eks näis.. kahjuks kipun arvama, et agentuurile on tähtsam nende raha kui kellegi emotsionaalne ja vaimne tervis.

Igal juhul kaks nädalat möödusid enam-vähem rahulikumalt.. arvasin, et kannatan korralikult ära, aga ei. Möödunud nädalal keeras ta jälle ära. Siis rahunesid asjad maha.. ja nüüd uuesti. Eelneva nädalavahetuse veetsin kodust eemal ja arvasin, et tagasi tulles on asjad väga rahulikud kuna pole tervelt 2 päeva kokku puutunud ega suhelnud. Pidin sellest arvamusest taganema, sest esmaspäeva hommikul avastasin ennast taaskord põrgust.

Siin veedetud aja jooksul umbes teist korda otsustas ta, et tegeleb lastega ka hommikul. Minul oli juba välja kujunenud rutiin ja kindel moodus, mismoodi lapsed liikuma saada, sest hommikuti on nad ikka väga uimased. Kui ema seisab lihtsalt tüdruku toas ja ei palu tal riidesse panna isegi mitte 30min jooksul, siis jah, ma lähen ju sinna ja palun tüdrukul ennast liigutama hakata kuna kellaaeg juba hiline ja tal vaja veel sada muud asja teha. Nende ema ei mõista seda, et kooli peab õigeks ajaks minema!

Kui lõpuks lapsed all söömas olid, avastas tüdruk, et tal üks koolitöö tegemata - projekt, mida ema tahtis temaga nii väga koos teha.. ja mille ma siis külmiku külge panin, et ära ei kaoks.. sealt oldi see maha kistud ja uuesti kadunud - ja tähtaeg see sama päev! Ohh seda kiirustamist. Lõpuks leidsin mina selle pereema asjade keskelt üles. Tegime siis selle ka veel kiirelt ära.. siis oli vaja tüdruku kõrvad korda teha (tal tekkis peale augustamist põletik), kuid keegi oli asjad jälle ei tea kuhu pannud. Küsisin, kas ta teab, kus on kreem, mille ma eile jätsin kööki kapi peale. Hakkas karjuma, et vannitoas peab see olema, nagu alati. Seal seda polnud.. Ütlesin talle küll, et ärme nüüd selle tõttu tülitsema hakka, küll hiljem üles leiame siis. Aga ei tea, mis inimesel juhtus, järgmine hetk krabas ta minu käest autovõtmed ja ütles väga ähvardava tooniga, et viib ise lapsed kooli kuna ma olen nii pahane millegi üle. Ütlesin talle, et ma olen iga hommik selline kuna lapsed vaja ju õigeks ajaks kooli saada ja loogiline et ütlen neile, et vaja tegutseda kiiremini!

Tol hetkel kui ta võtmeid krabas, teatasin talle, et mulle aitab. Mina selles olukorras enam olla ei suuda ja lahkun. Helistasingi siis oma LCC'le ja teatasin, et ma lahkun. Sai minust täiesti aru! Õhtul tuligi siis läbi, et paberid vormistada. Kui küsis, mis on lahkumise põhjuseks, siis ma ei hakanud kõigi ees ju ütlema, miks tegelikult lahkun.. LCC teadis niigi juba kõike. Kuidas ma saakski kõike öelda kui selles majas veel 2 nädalat olema pean?? Ei maininud midagi karjumise, puuduva graafiku, 12 päevaste (kui lapsed nädalavahetusel kodus olid, siis töötasin kõik päevad järjest!! puhkamiseks siis vaid 1,5 päeva..) töönädalate kohta ega miskit.. rääkimata asjadest, mida siia kirja veel panna ei saa.


Hetkel ei teagi, mis olukord on, sest programmi direktor pole ühendust võtnud peale esmaspäeva hommikut. Ta mainis mulle kohe, et suur lootust peret leida pole kuna mul nii vähe aega järgi jäänud ning peresid vähe vahetuses, tüdrukuid aga palju. Suurem osa peredest tahavad uut tüdrukut saada otse koduriigist mitte vahetusest. Nendel on arvamus, et tüdrukud, kes on perevahetuses, on ise midagi väga valesti teinud. Jah, on ka neid, kes pole oma tööd täie tõsidusega teinud (panevad suuremat rõhku kõigele muule kui laste eest hoolitsemisele, on autoõnnetusega hakkama saanud vms).

Kogu minu selles kogemuses on väga palju detaile ja sündmusi, mida ma siin kajastanud pole. Ütlen vaid nii palju, et vahetusse/koju minek pole minu süü. Kui ma oleksin teadnud mitmeidki pisikesi aga üliolulisi detaile selle perekonna kohta juba siis, kui nendega telefonikõnesid pidasin, siis ma poleks neid valinud. Aga kahjuks ei räägita kõigest kohe.. vaid alles siis, kui oled end juba nendega sidunud.

Aga ärge olge mu pärast kurvad. Ma ise ei ole. Muidugi oleks tahtnud oma aasta siin ikka ilusti lõpetada ja rohkem kohti näha, kuid ma ei kahetse midagi. Ma olen küll vaimselt väga kurnatud, kuid läbi nende pisarate olen õppinud väga palju. Ma sain aru, kui tugev inimene ma tegelikult olen ja mille kõigega suudan toime tulla. Kas ma suutsin välja nuputada, mida ma edasi tahan teha? Ei. Kuid vähemalt ma ei karda nüüd enam katsetada, proovida ja asju samm-sammult võtta. John Lennon oli see, kes ütles, et elu on see, mis juhtub siis, kui sa oled hõivatud plaanide tegemisega. Ma ei tee hetkel suuri plaane, vaid võtan asju tasapisi.. tuleb see, mis tulema peab.

Tahan veel ära mainida, et elu ei ole lihtsalt must ja valge.. ma loodan, et inimesed mõistavad mu otsuseid ning ei kuku oletama ja minu selja taga arutama, miks ma otsustasin lahkuda. Asjad on palju keerulisemad kui te oskaksite üldse arvata. Kui tahad asjadest teada, siis palun väga, teil on olemas mu e-mail, Skype, Facebook.. mooduseid, kuidas minult otse uurida, on mitmeid.. pole vaja arutada minu olukorda inimestega, kes ise siin olnud pole. Ainult mina olin siin, mitte keegi teine. Tahad teada midagi, kasuta oma sõnu ja tule küsi. Mulle teeb väga haiget kui keegi veel arvab, et ma annan alla ja et ma ei üritanud. Uskuge mind, ma üritasin kogu selle aja siin.. mõni teist ehk mäletab, et need samad probleemid on õhus olnud juba mitmeid kuid. Minu enda tervis ja närvid osutusid nüüd kallimateks kui kellegi teise lapsed. Ma hakkan nutma iga hetk kui ma mõtlen, mis neist edasi saab, kuid ma ei saa kannatada kellegi teise tõttu. Praegu ma lihtsalt pean olema isekas ja mõtlema iseenda peale.


Mmmmuah,
Kärry