Paraad pidi algama kell 11 (Natuke lisainfot kogu selle paraadi marsruudi kohta). Kuna teistel oli juba varasem kogemus olemas, ning teadsid, et tänavad on kiirelt rahvast täis, siis sättisime ennast linna suunas juba kell 8 hommikul. 8.06 väljus meie rong Scarborough jaamast.
Rongis oli juba inimestel meeleolu ülev. Paljud olid riietunud rohelisse ning teinud endale ristikulehe tatoka põsele, käsivarrele või kes teab millisele muule kehaosale. Lisaks sellele suures koguses muid akssesuaare alustades lihtsatest kaelahelmestest kuni suurte prillide-mütsideni välja. Tol päeval oli kõigil lubatud olla nii tobe kui võimalik. Ja seda võimalust ka kõik jõudsasti kasutasid!
Grand Central Station (rongijaam..) oli kell 9 hommikul juba ringi sibavaid härjapõlvlasi täis. Meie olime tol päeval erandid! Tol laupäeval oli ülimalt lihtne hallist (või õigemini rohelisest) massist eristuda. Rongijaamast võtsime Anaga suuna Central Parki suunas, et kuskil seal kandis 5nda avenüü ääres seda paraadi jälgida.Kui me oma koha sisse võtsime, polnud inimesi veel eriti ollagi. Olime ikka väga varajased!! Mida minutid edasi, seda enam inimesi juurde tiksus ja paraadi alguseks oligi ümberringi iga ruutsentimeeter hõivatud.
Paraad ise oli väga üksluine - erinevad bändid (keskkoolide omad pluss siis erinevate kogukondade omad ka.. politseiorkester, tuletõrjujate oma jms) vaheldusid erinevate inimestega, keda tol päeval siis austati. Iirlaste kogukonnad ja tuletõrjujad ja politseinikud jms.
Paari tunni möödudes otsutasime, et oleme juba piisavalt näinud ja kuulanud ja plaksutanud ning oleks aeg edasi liikuda. Otsustasime leida koha, kus süüa. Jalutasime.. oi kui palju jalutasime. Baarid ja pubid olid juba inimesi täis, seega seal võimalust süüa polnud. Lõpuks leidsime kõige lihtsaima variandi - Subway! Sõime seal oma võikud ära ja oligi hea olla. Siis võtsime suuna Holiday Inn hotelli poole, et Ana saaks oma asjad ära panna, ta jäi linna nädalavahetust veetma oma sõbraga. Seal ootasime Mayara ka ära, et hiljem kolmekesi suunduda kuskile pubisse.
Kella 5 paiku õhtul sättisimegi ennast ühte Iiri pubisse sisse, eelnevalt käisime mitmetes erinevates kohtades, kuid kui pubi iga ruutsentimeeter on hõivatud, siis pole just kõige meeldivam seal olla. Foley's oli meie koduks järgnevad paar tundi. Selleks ajaks, kui me end väsinuna pubisse vedasime, oli enamus inimesi juba meelemürgi võimu all. Võtsime siis ka oma õlled ja nautisime olustikku. Kui keegi arvab, et Ameerikas alkoholi tarbimine on odav lõbu, siis oh ei.. ühe õlle eest tuleb keskmiselt välja käia 6-7 dollarit. Võib-olla kohalike sissetulekut arvestades on selline hind igati normaalne, kuid vaese au-pairi rahakoti peale hakkab selline asi küll.. seega tuli piirduda kõigest ühe õllega!
Mingi hetk otsustasime, et peaks äkki kuskile mujale suunduma, kuid siis võttis õhtu uue huvitava pöörde. Üks noormees tuli meiega rääkima.. naljatlesime seal siis mõnda aega ja tüüp ostis meile kõigile uued joogid. Otsustasime siis mõnda aega tema ja ta sõbraga juttu puhuda. Ülejäänud õhtu oli nalja kui palju.. ja päris rahvusvaheline seltskond oli meil ka koos - esindatud oli Venetsueela, Brasiilia, Itaalia, Portugal ja Eesti. Kui arutasime, kus kandis keegi siin paikneb, tuli välja naljakas asjaolu, et too noormees, kes meiega rääkima tuli, elab samas kandis, kus meiegi. Jah, olime kuskil suvalises Iiri pubis New York Citys, mis oli ülerahvastatud, ja me sattusime suhtlema inimesega, kes elab samas väikeses piirkonnas!!
Mingi hetk liitus meie pisikese seltskonnaga ka üks Iiri kutt, kes lihtsalt on parim koomik, keda ma seni kohanud olen. Kahjuks ma tema nalju enam ei mäleta, kuna need olid seotud tolle õhtu ja tegevustega, kuid mäletan seda, et põsesarnad olid juba kümne minutiga naermisest valusad!! Tom oli tema nimi. Jah, Tom oli meeldejääv koomik.. muutis meie õhtu meeldejäävaks!
Kell 9 pidime end minekule sättima kuna Ana poiss-sõber jõudis linna ning toavõti oli Ana käes. Kuna pikk päev juba seljataga, otsustasin, et ma võtan Ana käest oma asjad ja suundun rongijaama. Eelnevalt sai portugaallasega telefoninumbrid ka vahetatud. Igal juhul Ana hotelli juurest võtsime Mayaraga suuna rongijaama poole.. vahepeal juba sain oma uuelt sõbralt sõnumi, et nad ilmselt mingi hetk klubisse ja kui tahame, võime nendega liituda. Jalutasime siis mööda tänavat oma Dunkini kohvitopsidega, samal ajal mõeldes, mida H'ile vastata.. ja no keda me ühel tänavanurgal nägime - meie sõbrad Iiri pubist!! Üllatus oli mõlemapoolne! Nad olid just suundumas oma auto juurde, et telefoni laadida, et mulle uuesti vastata saaks. Kuna õhtu oli alles noor, mõtlesin, et miks mitte, võime ju nendega ühineda. Mayarale see plaan eriti ei meeldinud, kuid tal oli vabadus lahkuda iga hetk, mil soovis.
Mõne aja pärast liitus meie seltskonnaga ka 4 sakslast - ja et asi ikka veel eriti põnev oleks, siis kaks neist olid au pairid siin samas piirkonnas ja kuuluvad isegi samasse gruppi!! Kui väike see maailm ikka on! Esialgu võtsime suuna tagasi Foley's Pubisse.. isegi Ana ja Brendan tulid sinna mõneks ajaks. Südaööni sai siis mõnusalt seal aega veedetud. Mingi hetk otsusas Mayara rongile suunduda ja mina läksin oma uute sõpradega downtowni klubisse. Ma olin seal ainult tüdruk, kellel oli jalas teksad ja madalad kingad!!!! Kõik ülejäänud naissoost isikud seal peol kandsid mikrominisid ja tikk-kontsi. Tundsin ennast igal juhul väga mõnusalt, sest peo lõppedes polnud minul kõndimisega mitte mingisugust probleemi.. erinevalt teistest preilidest, kes omal jalal isegi püsti mitte ei suutnud seista, sest kontskõrguse valikuga oldi ilmselgelt liiale mindud.. aga see selleks.. õhtu möödus kiirelt ja mõnusalt.
Kella 4 paiku oli aeg võtta suund tagasi kodu poole. Peaaegu 24 tundi hiljem olingi uuesti oma tekkide ja patjade vahel. Meeletult pikk ja meeldejääv päev oli! Tollest päevast sai alguse ka minu põnev, kiirelt alanud ja kiirelt lõppenud, aga oi kui paljude dramaatiliste seikadega armulugu siinpool ookeani, kuid see on juba hoopis teine lugu!
Mmmmuah,
Kärry
No comments:
Post a Comment