Reede - Vabaduuuus ja Scarsdale
Enam kui kuu möödudes õnnestus mul taaskord oma sammud linna poole sättida. Mu mõistus vajas tuulutamist, sest senine mitu nädalat majas istumist oli mind ikka korralikult ära kurnanud juba. Oma vabal nädalavahetusel teen enamasti plaanid koos Hannaga.
Reedel ootasin pikkisilmi, millal kell 5 saab, sest sellele eelnevalt oli lastel olnud kolm lühikest koolipäeva, mis minu töönädalat muidugi pikemaks venitasid. Lastevanemate konverentside tõttu. Hommikul 8.30 viskasin nad kooli ja 11.50 juba järgi. Ega vahepealse ajaga midagi teha jõudnudki - teisipäev ja neljapäev koolis ning kolmapäev hullumajas tegelemist. Igal juhul reede õhtul lugesin minuteid, millal laste isa tuleb. Kell 5.10 olid lapsed läinud. Vaid üks sõna kisendas mu peas - VABADUS!!
Koheselt tuli kiire kõne Hannale teha ja maad uurida. Mis toimub? Sai kokku lepitud, et kui tal tööpäev läbi ja trenn tehtud, siis tuleb mulle järele. Küsisin oma majast autot, kuid jamh, ega ei saanud. Kuigi ise tahavad, et ma maantee peal sõitmas käiks. Eks ma siis istun ja ootan, millal vana tark ise valmis õpetama on (oh seda närvide kulu juba ette ära).
Enne äraminekut tuli veel mitmeid jamasid klaarida. Eelmine aasta oli neil siin probleem, et tüdrukud aitasid heatahtlikult meie juhendajat välja mingil heategevusüritusel näomaalingute tegemisega, kuid ega nad selle eest midagi ei saanud. Aga kas juhendajal kõlkus mõttes vaid heategevus? Loomulikult mitte! Tema oli seal selleks, et uusi peresid saada ja öelda, et kui head ja toredad au pairid ikka on, et tulevad oma vabast ajast näomaalinguid tegema. Ega keegi muidugi seda probleemi üles ei võtnud ja nii see asi jäigi. See aasta aga kordub sama asi! Juhendaja saatis meile kirjad, et on kaks heategevus üritust - 19.mai ja 10. juuni. 19.mail toimub ka linnas ümber Manhattani kruiis, mis järjekordselt rahakotti kergemaks teeb. Oma kirjade põhjal pani ta meid valiku ette - tuleb minna kas kallile kruiisile, mis toimub nii kaugel meie regioonist, või siis tuleb minna näomaalinguid teha paar tundi. Muidu poleks ju võib-olla probleemigi, aga see juhendaja ei mõista, et mitmed tüdrukud töötavad ka laupäeviti!! Eks ma siis mainisin seda olukorda oma pereemale ka, et huvitav, kas nii ikka tohib teha.. panna niimoodi valiku ette. Ja noo.. eks tema siis saatis kohe e-maili juhendajale.. seepeale saadeti mulle e-mail, et pean juhendajale helistama. Ja imekombel leiutas ta kohe ka uue kuupäeva, mille eest maikuu koosoleku allkirja saaks anda. Seda ilmselt tänu tollele e-mailile, kuid mina olen ikkagi mustas nimekirjas. Oeh, kõigi nimel ka probleeme lahendan.. Lõpuks sai see probleem lahendatud! Ja nii muuseas mainin ära, et kruiisile ma lähen ikkagi. Aga lihtsalt... asi on põhimõttes. Ei tohi niimoodi tüdrukuid ära kasutada, kes ei julge enda eest välja astuda. Ja mina tahan oma raha tagasi saada aasta lõpuks!
Kella kaheksa paiku jõudis lõpuks Hanna ka kohale ja oligi aeg siit kandist minema põrutada mõneks ajaks. Esmalt võtsime suuna kohe Scarsdale'i, et seal asjad ära panna ja edasine plaan valmis sättida. Autos arutlesime, kas õhtust majas süüa või kuskile välja minna. Kuna mõned nädalad tagasi käisin tüdrukutega Cheesecake Factoris söömas, siis rääkisin Hanile, mis summad seal ära kulusid. Ja sellist väljaminekut söögi peale ei tahaks enam kunagi teha!! Meie vestlus oli muidugi eesti keeles ning majja jõudes ei saanud tema pereisa mitte midagi aru..ainult ühte sõna mõistis.. ja siis meie vestluse kommentaariks panigi : "bla, bla, bla, Cheesecake!"
Teatavasti on Hanna siinmail alaealine ning kuskile baari me endiselt koos istuma ei saa minna. Ega ka mitte peole. Läksime siis White Plainsi sööma.. ja siis oma tavapärasesse reedeõhtusesse meelispaika - ShopRite'i. Kõigest "mõned" minutid kulusid, et midagi head välja valida.. pool tundi veetsime pudingute ning kookide vahekäigus.. taaskord dilemma - puding või kook/jäätis? Võitjaks osutus järjekordselt puding. Aga mitte riisi- vaid tavaline sokovanilje oma. Kui kalorite eest makstud, sai suund kodu suunas võetud. Ohhhh.. kuidas ma juba ootasin, et maailma kõige pehmemas ja mõnusamas voodis jälle unedemaale suikuda saaks! Kuna ammu polnud Eesti saateid vaadanud, siis otsustas Hanna, et paneks Reporteri peale.. no mis krimisaade see veel oli! Üks vägivalla teema teise otsa. Otsustasime millegi meeldivama lainele pöörduda ja uueks saateks sai Kodutunne. Peale seda oligi aeg pudingutopsid nurka visata ja pea padjale asetada. Unenägudemaa, siit ma tulen!
Laupäev - Linn.. linn.. New Yorgi linn.
Kuna Hannal Eesti kooli ei pidavat olema, saime kauem magada ja linna minna millal iganes. 11.30 olimegi valmis oma sammud rongijaama poole sättima. Algul pidavat külm ja tuuline ilm tulema, aga kõmpsimise ajal oli aru saada, et tänane päev tuleb superkuuuuuum! Ja me olime taaskord mingid vaatamisväärsused, kes ainsatena jala siin maal kõnnivad. On aru saada, miks neil kõnniteid pole või siis miks inimesed ei jaluta (sest kõnniteed puuduvad).
Keskpäevaks olime rongijaamas ning soetasime oma tavapärased edasi-tagasi piletid, kuskil 15 dollarit maksab see värk. 12.19pm istusime mõnusalt rongi ja ulatasime oma piletid rongionule. Seda tegevust saatis muidugi meie eelmise korra nali "Piletid, palun! Number, palun!" Oeh, oli juba aru saada, et tuleb üks tore päev. Mõned peatused hiljem istus meie kõrvale üks noor poiss. Ja veel üks peatus hiljem veel 2 meest. Iirlased.. üks neist oli juba alkoholi poolt võrgutatud. Ja järgmised pool tundi linna sõitmist (tavapärasele sõiduajale lisaks veel Harlemis passimine kuna rong lihtsalt ei saanud edasi liikuda..) olid täis nii palju naeru ja nalja, et me põsesarnad olid naermisest niii valusad, kui lõpuks Grand Central Stationis oma teekonda jätkasime. Oeh.. see tuletas mulle kohe meelde seda iiri kutti, keda St Patricku ajal pubis kohtasin. Kas äkki kõik iirlased ongi sellised? Sellisel juhul peaksin ühe retke sinna küll tegema, sellist naerukogust oleks vaja, et oma siin kulunud närvidele mingi positiivsuse laeng anda.
Sillatuur tehtud ja tagasi Manhattani saarekese peal, nägime, et mingit kutid hakkavad tantsuetteastet kohe-kohe tegema. Otsustasime siis ka street performance'i nautida. Mõnus lühike etteaste oli.. isegi Hanna kaasati sinna, koos mõne lapsega. Pandi nad siis rivvi ja üks poistest hükkas üle nende. Muidugi viskas mu kaamera just sel momendil errori ette!!
Terve ülejäänud päeva jalutasime linnas ringi.. downtownist tasapisi tagasi midtowni. Tuuritasime niisama SoHos ringi ja muudes sealsetes paikades.. ja eks me rikkad au-pairid tühjendamise ikka oma rahakotte ka natuke..
Söögipause pidasime erinevates delides - ehk siis seal saad endale karbi sisse ise panna just seda, mida hing ihaldab. Suures koguses väga erinevaid toite.. pasta, kartul, juurviljad, puuviljad, kastmed, salatid. Valik oli vääääga-väga lai ning toit oli üllatuslikult värske. 1 pound kraami maksis kuskil 6.99 või 7.99 dollarit. Võrdluseks see, et kuskil kohvikus/baaris süües maksaksid lihtsalt burksi eest juba 8.99 või enamgi.. rääkimata siis kõigest muust. Ja eks me joogiks saime siis mõnusa palava ilmaga ikka siidrit mekkida. Hard lemonade nagu nad seda siin kutsuvad.. esimene nendest oli isegi täitsa meie siidri maitsega, nagu oleks jõhvika FIZZi joonud. :) Suvine Eesti tuli meelde, jee!!
Poetuurid vaheldusid söögituuridega. Ja kell tiksus päris kiirelt juba õhtutunde. Järjekordselt sai veedetud üks mõõõõnus päev linnas. Õhtusöögiks otsisime taaskord deli, kuid no ei õnnestunud mitte seda leida. Eks me siis käisime McDonaldsis, sest topsi oli vaja.. ja Subwayst sai taaskord sandwichid võetud. Ja poest paar jooki!! :)Hilisõhtul oli jällegi aeg rongijaama suunduda.. linnas olles oli veel ilm ilus, aga kui me Scarsdale'i jõudsime enne 12, kallas kui oavarrest.. oh jeeeee.. kojusaamiseks oleksime pidanud ju jalutama.. aga kui ikka korralikult kallab, oled sa juba minutiga läbimärg. Tuli uus plaan välja mõelda! Kellaaeg oli niivõrd hiline, et Hanna pereemale helistada poleks saanud.. kuidagi moodi saime lõpuks taxi ning 5-minutiline ja 8 dollariline taksosõit saigi ette võetud. Vähemalt saime kuivalt koju. Ega peale seda sai ilmselt päris kiirelt juba unedemaale jälle mindud.
Pühapäeval sai White Plainsis söömas käidud ja poestki paar vajalikku asju soetatud - linnast lihtsalt ei leidnud neid asju, mida otsima läksime! Hiljem kiire kohv Dunkinist ja oligi aeg juba tagasi põhja suunduda.
Nii see nädalavahetus otsa saigi!
Mmmmuah,
Kärry
No comments:
Post a Comment