Mu kohver on seikleja. Minuga koos ta JFK lennujaama ei jõudnud vaid jäi Amsterdami. Paar tundi tagasi JFK-s Delta Air Linesis juttu puhudes tuli välja, et nad ei näe ka infosüsteemist hetkel, kus mu kohver on. Selge on aga see, et Amsterdamis seda lennukile ei pandud. Ja ma polnud ainus, kelle pagasiga selline jama. Vähemalt kümmekond teist reisijat olid samas olukorras. Aga neil ilmselt on võimalus kõik vajalik osta (asju arutades mitmedki mainisid, et peatuvad NYC's sõprade juures või lausa elavadki kuskil lähedal), ei tahaks küll vinguda esimese asjana, aga ma kuskil metsas (mere ääres ka, ikkagi Long Islandil hetkel.. ) istudes ei saa midagi osta. Olukord on jama. Iga asi peaks õpetlik olema? On küll jaa. Käsipagasisse tuleb ikka kõik vajalik panna ja arvestada juba olukorraga, et lennufirmad oma tööd korralikult ei tee. Hetkel ei jää muud üle kui lihtsalt loota, et ikkagi oma kohvri kätte saan. Loodetavasti homme, kui mitte, siis vähemalt enne Californiasse lendamist. Liiga väärtuslik kogu selle sisu kokku.
Ja esimesed emotsioonid siin koolis on ka omamoodi - inglise keelt kuuleb siin väga vähe. Kõik istuvad oma rahvuste kaupa kuskil või siis üks otsustas oma emakeele (portugali keele) asemel hakata siin prantsuse keelt praktiseerima. Ja rootsi keel on ilus keel ja no ega saksa keelt ka vähe ei kuule. Peame Katrinaga suurt tööd tegema, et eesti keelt ka kuulda oleks.
Aga emotsioonid on hetkel olematud. 24h ärkvel oldud, siin on kell alles pool 7 õhtul ja pikk-pikk olemine veel ees. Tahaks magada. Pole juba ammu ennast nii kurnatuna tundnud.
Oleks tahtnud, et esimene päev toredamini algaks.
PS! Vähemalt sain ennast korra koduselt siin tunda - käisime Katrinaga jalutamas siia jõudes, St. John's University peamaja taga/ees on suur muruplats, mille lõpus avaneb läbi kõrkjate vaade Nicoll Bay'le. Oli kodune adrulõhn, mereloksumine ja SÄÄSED!
Vinguviiul on täies hoos hetkel.
Viimase asjana ütlen veel seda, et ma ei saa ikka veel aru, et ma olen teisel pool maakera. Hetkel tunne nagu istuks kuskil Tallinna Ülikooli hoones ja ootaks loengut, kus rahvusvahelised tudengid ka. Ja nagu elaks ühikas.
Mmmmuah,
Kärry
Sinuga ikka juhtub! Loodan, et kohver jõuab varsti Sinuni! Anna teada, kui kuidagi aidata saame siitpoolt... Pai!
ReplyDeleteUskumatu, tavaliselt on ikka sellised kohvri kadumised ikka inimeste fanataasiaks jäänud aga näed reaalsuses on see ka võimalik. Küll sa selle täna kätte saad :) Ilusat koolipäeva! Kalli!
ReplyDeleteMmm, kõige suurem nali asja juures on see, et Laura pani Estonian Airi letis Priority Baggage kleepsu ka külge, aga tuleb välja, et see ei loe mitte midagi.. :D Aga ei ole hullu. Inimesed on siin sõbralikud, kõik on valmis midagi laenama.. Saan hakkama. Ongi meeldejäävam algus asjale :)
ReplyDeleteAga nüüd oled juba kuulnud midagi kohvrist? :) Pai!
ReplyDeleteJaa, kolmapäeval sain kohvri kätte. Kohver oli natuke katki, aga ei midagi hullu.
ReplyDeleteEga kohver Californiasse lennates uuesti seiklema ei tahtnud minna? Tundub sul selline seikleja tüüp olevat :D
ReplyDeleteÕnneks Mitte. Oli täitsa olemas :)
ReplyDelete