Esimene päev (19.september 2011):
Lend Tallinnast Amsterdami kestis ligi kolm tundi, kuid see aeg läks kiiresti. Esialgu pidavat Schipoli lennujaamas ootamise aeg olema 2,5 tundi, kuid imelikul kombel saime rahulikult passida vaid tunnikese. Lennujaama jõudes otsisime kohe õige värava üles ning seejärel saime wifis olla pool tundi. Mõne hetke pärast oli võimalik juba pardalemineku sappa minna. Inimesterivi oli pikk ning umbes 15 minuti pärast oli meie kord "intervjuuks". Intervjuu seisnes selles, et pidime vastama, mida me USA-s tegema hakkame ning kui kauaks jääme jne. Sellele onukesele meeldis meid "grillida", kuna tahtis iga asja kohta pabereid näha. Isegi New Yorgis viibimise graafikut. Hea on, et kõik vajalik välja prinditud oli! Lõpuks lennukis istudes polnud mul ikka veel aimugi, et mu kohver jääb Schipoli lennujaama chillima. Järgnevad 8 tundi läksid kiirelt. Rahvusvahelistel lendudel on enamasti võimalik tasuta istme sees asuvatel ekraanidel filme vaadata, muusikat kuulata ning mängida (Bejeweled, jeeei!). Vaadatud sai poolikult vähemalt 4 filmi, uuema aja kantrit sai pikalt kuulata, umbes viieks minutiks magatud, raamatut loetud ja mis kõige olulisem - süüa sai ka palju! Aga mis oli söögiks? Esimene soe söök oli kartulipuder, kana, salat ja küpsised. Vahepeal sai soolapähkleid ja juua, ja veel juua. Enne maandumist sai söögiks pitsat ja jäätist. Ma olin positiivselt üllatunud lennukitoidu kvaliteedi üle. Lennukist maha minnes oli aeg passikontrolliks. Passikontrolli tüüp oli imelik noor mees, kes passi ja pabereid kontrollides ülbelt nätsu näris. Tõeline ametnik ikka küll! Peale passikontrolli oleks pidanud olema kõige toredam hetk - oma kohvri nägemine. Ootasime päris kaua. Siis lõpuks tuli Katrina kohver. Siis ootasime edasi. Samale lindile hakkasid tulema juba ka teise lennureisi kohvrid. Paanika suurenes. Ja siis tuli šokk. Küsisin ka ühe töötaja käest, et kust uurida saaks, et kohver ei tulnud. See naine oli ikka väga ülbe - arvas, et ma pole üldse ümberringi vaadanudki, et kas kohver kuskil olemas või mitte. Järgmine töötaja suunas mind üles Delta Air Linesi kontrorisse. Seal ootas oma järjekorda ka vähemalt 5 inimest, kes olid samal lennul olnud ning oma pagasit mitte kättesaanud. Seal ütles töötaja, et mu kohver pole Amsterdamis New Yorgi lennule pandud. Kuna sellist asja kujutaks ette ainult mõnes hullus unenäos, siis muidugi oli mu ehmatus ja šokk ülimalt suur. Täitsin mingid paberid ära ning lubati teha kõik, et kiiresti kohver mulle kooli toimetada.
Samal ajal kui mina kohvri kadumisega tegelesin, otsis Katrina juba meie autojuhi üles. Või vähemalt üritas otsida. Katrina leidis küll mitu autojuhti, kuid mitte keegi ei tulnud meile järgi. Nagu mismõttes? Te tulete järgi inimestele, kelle lennuk saabub palju hiljem kui meie oma, kuid meile ei tule keegi järgi? See päev tundus aina pikemaks ja hullemaks minevat. Õnneks oli üks vanamees nõus meid ikkagi kooli ära viima kuna see tüdruk, kellele ta tegelikult järgi pidi tulema, ei tulnudki üldse kohale.
Järgnes 1,5-tunnine sõit JFK-st Oakdale'i, St. John's University poole. Sõit oli pikk ja imelik. Umbes poole tee peal olles oli mul tunne, et selle autoga me kohale küll ei jõua. Tegemist oli uhke mersuga, kuid kui auto teeb sellist häält nagu oleks rehv katki, siis no ma ei tea. Sõidustiil oli tal ka hirmutekitav. Ühel hetkel keris akna alla ja näitas keskmist sõrme tagumisele autojuhile, kuigi ta ise oli see, kes ülbelt ette tõmbas sellele. Lõpuks jõudsime kooli kohale ikkagi.
Majutus oli meil tavalises ülikooli nn magalas (dormitory). Suur ühine tuba, kus arvutitega olla ja juttu rääkida, 3-4 kohalised toad ning ühine wc-dušši kompleks. Minu arvates polnud meie majutustingimustel mitte kui midagi viga. Mina jagasin oma tuba 2 sakslase ja 1 rootslasega. Kuna me eriti oma tubades aega ei veetnudki, siis polnud nagu ka probleemi, et tuba väike. Igal ühel oli oma voodi, kohvrid mahtusid tuppa, välja minnes mahtusid teistest mööda ka astuma, toas oli lamp ja pistikupesad ja aken ja uks - pole ju midagi, mille üle viriseda! Pesemistingimused - päris mitu kraanikaussi, wc-boksi, isegi duššinurgad olid kardinaga eraldatud, seega vigiseda oli tõesti ainult nendel, kes on kas pirtsakad või väga-väga pirtsakad ning kes pole varem sellises keskkonnas viibinud. Tingimused olid minu arvates seal isegi paremad kui ülikoolis peale trenni.
Esimese päeva õhtul oli meil nn reeglite ülerääkimine ning õhtusöök. Ja mis te arvate, mis õhtusöögiks oli? Pole vist eriti üllatuslik, et pitsa! Kolme sorti pitsat. Õhuke põhi ja vähe asju peal. Rosso pitsat igatsesin tol hetkel. Peale söömist ronisin oma pehmesse voodisse. Öösel saabusid sakslannad, kuid nende tulekud ma ei kuulnud. Olgugi, et nad olevat päris palju kolistanud.
Teine ja kolmas päev (20. ja 21. september):
Loengud algasid 8.15, seega hommikusöögis oli aega tunnike - 7st-8ni. Loengute vahel olid pausid kell 10 ja kell 15.30. Lõuna oli kell 13.00-14.00. Loengutega saime ühele poole kuskil 6 paiku. Siis oli aeg õhtusöögiks ning peale seda olid veel mingi workshopid vms.
Neljas päev (22. septembri hommik):
Tavaline protseduur nagu eelnevatel hommikutel - hommikusöök ning siis loeng. Hommikul oli communication workshop. Peamiselt oli tegemist erinevate situatsioonide lahendamisega. Lõpus jagati inimesed 8-liikmelistesse gruppidesse. Jagamine käis suures auditooriumis muidugi 1-2-3-..-8 jagamismeetodil, seega olid enamasti grupis koos sama rahvuse esindajad. Mina ja Katrina olime koos kuue saksa tüdrukuga. Kas ma juba eelnevalt mainisin ka kuskil, et sakslastele eriti ei meeldinud koolis inglise keeles rääkida? Igatahes nii see asi oli. Situatsiooni lugesin kõigile ette mina. Seejärel tuli otsustada, kes hiljem lahenduse kogu auditooriumile (115 in) ette kannab. Kuna aega oli 15 minutit ning sakslannad tahtsid teha nimetõmbamisega ettekandja väljaselgitamise (neist ei tahtnud keegi ettekannet teha ning Katrina on alles paar aastat keelt õppinud, seega oleks tal võib-olla olnud natuke närvesööv selline ettekanne teha), siis ma olin vabatahtlikult ise nõus seda tegema. Ma nimetaks sellist olukorda lihtsalt keelepraktiseerimise võimaluse raiskamiseks nende sakslannade poolt. Kuna ma olin niigi nõus juba ettekannet tegema, siis oleks oodanud vähemalt kõigi aktiivset osalemist situatsiooni lahendamisel. Mõned mõtted tulid ka Katrinalt ning ühelt saksa tüdrukult, kuid enamasti panin ma ise asja paika ning ülejäänud saksa tüdrukud lihtsalt vadistasid terve aja saksa keeles! Kui õpetaja neid keelamas käis, siis nende vastus oli pm selline, et kuna mina ju juba niigi kirjutan, siis seega nad võivad oma asju arutada. Nagu mismõttes! Lahenduse kirjasaamise järel tuli tavaline olukord - asi on paigas ja kirjas ning siis need, kes muidu suu kinni hoiavad, hakkavad ette lugema, mis nende arvates veel peaks olema. Ja kas ma lisasin nende mõtteid asjale juurde? EI! Jätsin enda jutu ja ülejäänud auditooriumile selline lahendus meeldis!
Peale communication workshoppi pidime veel viimast korda klassi minema, et seal ettekanded lõpetada ning veeeeel mingit videot vaadata ning tunnistused saada. 12. 45 tuli Mansionist lõunasöök kaasa krabada ja bussidesse ronida. Lõunasöök oli huvitav - baguette, KRÕPSUPAKK, õun ja pudel vett. Kolm bussi inimesi täis ja sõit New York City poole võiski alata...
NYC seiklustest juba järgmises postituses.
Mmmmuah,
Kärry
Majutus oli meil tavalises ülikooli nn magalas (dormitory). Suur ühine tuba, kus arvutitega olla ja juttu rääkida, 3-4 kohalised toad ning ühine wc-dušši kompleks. Minu arvates polnud meie majutustingimustel mitte kui midagi viga. Mina jagasin oma tuba 2 sakslase ja 1 rootslasega. Kuna me eriti oma tubades aega ei veetnudki, siis polnud nagu ka probleemi, et tuba väike. Igal ühel oli oma voodi, kohvrid mahtusid tuppa, välja minnes mahtusid teistest mööda ka astuma, toas oli lamp ja pistikupesad ja aken ja uks - pole ju midagi, mille üle viriseda! Pesemistingimused - päris mitu kraanikaussi, wc-boksi, isegi duššinurgad olid kardinaga eraldatud, seega vigiseda oli tõesti ainult nendel, kes on kas pirtsakad või väga-väga pirtsakad ning kes pole varem sellises keskkonnas viibinud. Tingimused olid minu arvates seal isegi paremad kui ülikoolis peale trenni.
Esimese päeva õhtul oli meil nn reeglite ülerääkimine ning õhtusöök. Ja mis te arvate, mis õhtusöögiks oli? Pole vist eriti üllatuslik, et pitsa! Kolme sorti pitsat. Õhuke põhi ja vähe asju peal. Rosso pitsat igatsesin tol hetkel. Peale söömist ronisin oma pehmesse voodisse. Öösel saabusid sakslannad, kuid nende tulekud ma ei kuulnud. Olgugi, et nad olevat päris palju kolistanud.
Teine ja kolmas päev (20. ja 21. september):
Loengud algasid 8.15, seega hommikusöögis oli aega tunnike - 7st-8ni. Loengute vahel olid pausid kell 10 ja kell 15.30. Lõuna oli kell 13.00-14.00. Loengutega saime ühele poole kuskil 6 paiku. Siis oli aeg õhtusöögiks ning peale seda olid veel mingi workshopid vms.
Neljas päev (22. septembri hommik):
Tavaline protseduur nagu eelnevatel hommikutel - hommikusöök ning siis loeng. Hommikul oli communication workshop. Peamiselt oli tegemist erinevate situatsioonide lahendamisega. Lõpus jagati inimesed 8-liikmelistesse gruppidesse. Jagamine käis suures auditooriumis muidugi 1-2-3-..-8 jagamismeetodil, seega olid enamasti grupis koos sama rahvuse esindajad. Mina ja Katrina olime koos kuue saksa tüdrukuga. Kas ma juba eelnevalt mainisin ka kuskil, et sakslastele eriti ei meeldinud koolis inglise keeles rääkida? Igatahes nii see asi oli. Situatsiooni lugesin kõigile ette mina. Seejärel tuli otsustada, kes hiljem lahenduse kogu auditooriumile (115 in) ette kannab. Kuna aega oli 15 minutit ning sakslannad tahtsid teha nimetõmbamisega ettekandja väljaselgitamise (neist ei tahtnud keegi ettekannet teha ning Katrina on alles paar aastat keelt õppinud, seega oleks tal võib-olla olnud natuke närvesööv selline ettekanne teha), siis ma olin vabatahtlikult ise nõus seda tegema. Ma nimetaks sellist olukorda lihtsalt keelepraktiseerimise võimaluse raiskamiseks nende sakslannade poolt. Kuna ma olin niigi nõus juba ettekannet tegema, siis oleks oodanud vähemalt kõigi aktiivset osalemist situatsiooni lahendamisel. Mõned mõtted tulid ka Katrinalt ning ühelt saksa tüdrukult, kuid enamasti panin ma ise asja paika ning ülejäänud saksa tüdrukud lihtsalt vadistasid terve aja saksa keeles! Kui õpetaja neid keelamas käis, siis nende vastus oli pm selline, et kuna mina ju juba niigi kirjutan, siis seega nad võivad oma asju arutada. Nagu mismõttes! Lahenduse kirjasaamise järel tuli tavaline olukord - asi on paigas ja kirjas ning siis need, kes muidu suu kinni hoiavad, hakkavad ette lugema, mis nende arvates veel peaks olema. Ja kas ma lisasin nende mõtteid asjale juurde? EI! Jätsin enda jutu ja ülejäänud auditooriumile selline lahendus meeldis!
Peale communication workshoppi pidime veel viimast korda klassi minema, et seal ettekanded lõpetada ning veeeeel mingit videot vaadata ning tunnistused saada. 12. 45 tuli Mansionist lõunasöök kaasa krabada ja bussidesse ronida. Lõunasöök oli huvitav - baguette, KRÕPSUPAKK, õun ja pudel vett. Kolm bussi inimesi täis ja sõit New York City poole võiski alata...
NYC seiklustest juba järgmises postituses.
Mmmmuah,
Kärry
Ootan suure huviga juba NYC tripi elamusi! Vb on Hollandis 1 tund ees Eesti ajast ning sellepärast tekkiski selline ajavahe?
ReplyDeleteEDU!!!
Ajavahe juba võtsin ka arvesse.. aga lihtsalt boarding algas nii vara, sest see võttis jõhkralt palju aega ja peale seda veel uuesti turvakontroll jne.
ReplyDelete