Oh kuusepuu, oh kuusepuu, kuidas sa küll särad

5.-11.detsember 2011

Järgnev töönädal möödus taaskond kiirelt.

Teisipäeval otsustasin siis lõpuks, et tuleb ikka trenni nüüd minna. Valikuvariante väga palju polnud ning seega valisin koha, kus pereema ka käib. Ja kõik teised siinse kandi inimesed, kelle rahakott seda paika kannatab. Kohanimeks siis Club Fit (Briarcliff) Hind on seal ulmeline, kuid noh, saab hakkama. Vähemalt on see hetkel minu ainsaks meelelahutuseks siin maal. Eelnevalt sai klubimänedzeriga kokku lepitud, et teisipäeval lähen sinna. Kuna seda naist seal polnud, siis näitas mingi marketingitüüp mulle sealset ümbrust. Tegin siis lepingu ka ära. Vähemalt on hea, et see paik on nädala sees õhtul 11-ni avatud, seega peale tööpäeva ehk saan seal mõnikord ka käia.. alati sellele loota ei saa, sest lapsed ei jõua viimasel ajal kuidagi 8.30 magama. Aga trennikohast siis.. tegemist on väga suure ja ilusa kohaga. Suur ujula, 2 trenni/jõusaali, tennis, squash ning suur lai valik erinevaid fitness-programme ja trenne. Mina olen hetkel ainult jõusaali jõudnud.. vastupidavust pole mul enam üldse.. naeruväärne lausa, kui lühikest aega järjest ma joosta suudan.. Jõusaalis on neil uute liikmete jaoks ka selline asi üles seatud nagu Circuit, kus üks treeneritest aitab sul kümmet erinevat harjutust sooritada. Seda olen kolm korda juba teinud. Iga kord on erinev treener olnud ja nad imestavad, kuidas ma selliste raskustega suudan teha juba nii varakult. Imestan isegi.. ei saa mina aru, kuidas mul jõudu on aga vastupidavust mitte.

Jõusaalis hämmastab mind üks asi veel.. nimelt noori inimesi seal väga palju ei leidu. Enamus inimesi seal on seni olnud kas 40ndates emad, kes lapsed kooli viinud ja siis ise trenni teevad samal ajal või siis hoopiski väga vanad inimesed, kes vaevu veel kõndida suudavad, kuid jooksulindil kui 20sed on.. ausalt ka, kõik vanad inimesed on jooksulindil palju vastupidavamad kui mina. Naljakas lausa. Peale trenni saan vähemalt iga kord saunas ka käia – oeh, kuidas ma saunas käimist igatsesin. Tore, et siin see võimalus olemas on.

Aga mis siis veel juhtunud on.. ülejäänud nädal möödus oma tavapärases rütmis. Reedel oli tüdrukul sünnipäev, noor teismeline sai 8-aastaseks. Kui lapsed koolis olid, siis terve päeva kas pakkisin kingitusi või tegelesin muude asjadega, mis pereema arvas, et ma võiks ära teha. Ema läks lastele ise seekord kooli järgi kuna lapsel oli sünnipäev. Seejärel tõid nad jäätisetordi ja koju jõudes tähistasime paar tundi. Sõime ning tüdruk sai kingitusi ja postkaarte avada. Lauale ma muidugi tohutult suuri postipakke ei hakanud panema. Neid saadeti talle nii NY piirkonnast kui ka näiteks Floridast. (ja neid tuleb ikka veel.. käes on 20.detsember ja täna oli ka ukse taga jälle tema kingipakk.. :D )

Viiest tuli isa lastele järgi kuna tahtis ka tüdruku sünnipäeva tähistada. Mina sain aga hetk hiljem Analt kutse filmiõhtule. Muidugi ma arvasin kohe, et pereema vaevalt lubab mul minna, kuna algama pidi see 8:30 ja lapsed ju sel ajal pidavat tagasi tulema ja mina pean nad voodisse panema. Aga oh üllatust, lubaski mul minna. Oli tore õhtu. Lobisesime niisama Ana ja tema kahe sõbrannaga ning vaatasime filmi. Kell 12 pidin ma muidugi koju tagasi minema, kuna laupäev pidavat päris pikk päev tulema.

Oh need lõputud kingitused ja kaardid..

Laupäev oli meeletult pikk päev, mille lõpuks mina ja pereema põhimõtteliselt tülis olime. Hommikul oli kiire-kiire, pereema magas kaua ja mina pidin lastega kõike tegema. Kui üles ärkas lõpuks, pidin kõige muu kõrvalt ka veel sünnipäevakinke pakkima hakkama.. 11:30 sõitsime Scarsdale'i. Legopidu oli, kuid lapsed olid rohkem huvitatud niisama ringi jooksmisest ja mattidel mängimisest.

Paar tundi hiljem võtsime suuna New York City poole kuna pereema tahtis lastele jõulukuuske näidata. Aaaah, teadsin juba ette, et see minek normaalne olema ei saa. Ei hakka parem kirjeldamagi, mis kõik juhtus, aga igatahes enne NYCisse jõudmist olime juba tülis. Parkisime auto ära ja läksime Yale Club New Yorki lõunat sööma. Yale Clubis saavad liikmed olla vaid need, kes on Yale'i Ülikoolis õppinud või on selle lõpetaja laps või lapselaps. Seal on mingi reegel, et lõpetaja legacy (ehk siis laps või lapselaps) saab ka liikmeks hakata ilma ise selles koolis õppimata. Seega käisime seal lõunat söömas. Ilmselt minu esimene ja viimane kord nii uhkes keskkonnas viibida. Seal olid kõik inimesed hoopis teisest maailmast pärit kui mina. Ma arvasin algul, et ma ei oska seal kuidagi käitudagi.

Kui söödud, liikusime edasi kuusepuu poole. Tänavad olid rahvast täis, ema lonkas endiselt ja lapsed mõlemad rippusid ta küljes. Ei kuulanud kumbki, et üks peab minu käest kinni hoidma, sest emal vaja jalutuskepile ju ka toetuda. Vaatasime siis mingeid vaateaknaid, külastasime kirikut ja süütasime seal küünlad ning siis suundusime kuuske vaatama. Kuusk oli tavapärane, ei midagi erilist. Sama hästi võiks plastikust kuuse otsa neid asju toppida seal iga aasta, sest kuuske tulede alt ei näinud eriti. 

        

   

            

Kui palju rahvast, kui palju trügimist.. kõik olid juba väsinud ja pahurad. Lõpuks suundusime uuesti Yale Clubi, et oma asjad sealt võtta ning lapsed tuduriietesse riietuda. Kodus nad ei oleks enam viitsinud pidsaamadesse pugeda. Seejärel suundusime parkimismajja, et oma auto kätte saada. Ootasime mingi 15minutit. Lapsed pahurad, täiskasvanud ka väsinud ja pinged õhus.


Liiklus oli hullumaja, lapsed lõugasid autos ja kui midagi pereemale ütlesin, siis karjus, et tal pole vaja kolme inimest õpetama, kuidas sõita. Ülejäänud aja enam ei rääkinud. Lapsed jäid magama ja mina lihtsalt seisin vait. Tahtsin koju saada. Kodus läksid lapsed kohe magama ja mina ka oma tuppa ära. Ühel hetkel käis köögis hull kolksatus, läksin siis vaatama, mis toimub. Pereema koristas kööki.. aitasin siis ka, olgugi, et pikk päev selja taga ja ei mõista, miks peab vihahoos kell pool 1 öösel kööki koristama. Leppisime pereemaga ära ja mõlemad vabandasime, et üksteisega nii öelad olime. Rääkisime ka kõigest muust ja uneaeg oli kell 2 öösel.

Pühapäeval läksid pereema ja lapsed välja kuskil 3 paiku. Kirikus oli mingi asi tüdrukul, jõuluetendus. Peale seda ma muidugi ootasin, et millal nad siis tagasi tulevad. Etendus pidi ainult tund aega olema. Ootasin ja ootasin! Ei saanud ju kuskile minna ka, sest arvasin, et tulevad peale seda kohe tagasi. Pereema ei saatnud sõnumit ka ega midagi. Läksid hoopis õhtusöögile peale seda. Kui lapsed tagasi ja pereema J.le rongijaama vastu läks, tassisime lastega osa jõulukraami keldrist üles.

Jõulukuusk oli kahjuks liiga raske ja see pidi J. ülesandeks jääma. Kui nad tagasi tulid, siis tassiski J. kuuse üles, kuid paika me seda veel ei pannud. Kell oli liiga palju. Ja lastel uneaeg. Ja mul aeg oma aega nautida.

Mõnusat jõuluaega!

Mmmmuah,

Kärry