Jõulunädal

Jätkakem sealt, kus kõik pooleli jäi. (19.-25. detsember 2011)


Lastel oli tavapärane koolinädal, ei mingeid poolikuid päevi. Mulle selline variant sobis, sest ma olen juba tüdinenud nende poolikutest päevadest siin. Muidu poleks ju hullu, aga kui minu tööaeg selle tõttu pikemaks läheb, siis see ei meeldi mulle. Uuest aastast üritan neilt ikka saada paberil graafiku, sest hetkel ei saa ma enda asju üldse planeerida. Terve nädala pidin jälle sõltuma pereema käikudest ning oma plaanid kuskile nurka viskama.

Kool, koristamine ja niisama jõulueelne toimetamine oli päris tüütu ja tavapärane. Enam ei mäletagi ausalt öeldes, mida täpsemalt tehtud sai. Mäletan vaid nii palju, et teisipäeval loobusin oma vabast ajast, et pereemaga koos poisi kirikuetendusele minna. Oleksin võinud täiesti vabalt minemata jätta kuna ikkagi MINU AEG, aga mõtlesin, et mis seal ikka. Kas passida paar tundi majas niisama tühja või teha kõigile heameelt. Läksin kaasa. Etendus oli poole tunniga läbi, kuid koju tagasi jõudsime ikka ei tea millal. Oli vaja ju panka minna ja postkontorisse ja kõikjale mujale ka. Õhtu möödus nagu ikka, trenni ei jõudnud kuna pereema ei teavitanud mind oma plaanidest. JÄLLE!

Kamp

Näed sa siis, postitust kirjutades hakkavad asjad meenuma. Esmaspäeval oli ju taaskord kohustuslik kokkusaamine. Seekordseks paigaks oli valitud mingi restoran, 25 dollari eest oleks oodanud midagi enamat, kuid oli selline tagasihoidlik värk. Algul pidin peole ise sõitma pereema autoga, kes oli terve päeva juba sõidus olnud. Lubas kella 7-ks tagasi olla, aga loomulikult polnud. Mingi hetk helistas, et ma võin J. autoga minna. Samal ajal sain kõne ühelt tüdrukult, et ta tuleb võtab mu peale. Ootasin teda pool 8.. siis sai kell juba 8, mõtlesin, et ei tuldagi mulle järele. Pool 9 saime siiski minema.

Järjekordne au pairide meeting. Mayara ja Galuciaga.

Peoteemaks oli kostüümipidu.. minu kostüüm.. khm.. tavaline must pintselseelik, must pluus, jõuluvana müts ja et natuke blingi ka lisada, ostsin kaks jõulupuu ehet.. kuldsed tähekesed. Ja sidusid need oma kõrvarõngaste külge. Peol sain mitmetelt kommentaare, et oi mulle meeldivad su kõrvarõngad. Igakord sain vastuseks öelda, et need tegelikult mu kuuse ehted, aga aitäh. Kiideti mu ideed!


Õhtusöögil ei saanud jälle kõigiga suhelda, sest inimesed istusid pisikeste laudkondadena. Mina siis jutustasin enamasti lõuna-ameerika tüdrukutega, sest nad on tõsiselt avatud ja sõbalikult kõikide vastu. Kuna ma olin seltskonnas ainus, kes hispaania keelt ei räägi, siis olid nad nõus minu tõttu inglise keeles kõiki vestlusi pidama. Sakslased ja rootslased seda ei tee. Nemad istuvad vaid oma väikestes seltskondades ja on suletud kõikidele teistele inimestele. Kahju. Ameerikasse sai ju tuldud selleks, et oma keeleoskust parandada, kuid nemad seda küll ei taha teha. Aga see selleks.. mul oli sellegi poolest tore õhtu.


Kolmapäeval oli auto jälle pereema käes.. kui lastele järeleminekuks oli aega jäänud vaid 15 minutit, hakkasin mõtlema, et kus ta jälle on. Mina ju pean minema.. olingi siis valmis lihtsalt sinna jalutama. Ainult 10 minuti kaugusel ju.. mõne minuti pärast sain kõne, et läheb ise neile järele. No ootasin neid siis koju. Tunni aja pärast jõudsid ka. Siis möödus õhtu tavapärases rütmis.

Neljapäeval jäi lastel kirik ära. Puhkuse tõttu. Aga aeg läks ikkagi kiirelt. Tõin lapsed koju ja siis läks pereema jälle jõulukingitusi ostma. Lapsed ei saanud taaskord lapseks olemist nautida.. tund aeg vorpisime jõulukaarte õpetajatele ning mina pakkisin neid kingitusi. Ma olen varsti mingi professionaalne kingipakkija siin kandis. Igal juhul said lapsed mingi hetk ikka Wiid ka mängida ning siis tuligi juba nende isa. Minu plaan õhtuks oli muidugi trenni minna. Ei suuda koguaeg toas passida. Aga kas ma jõudsin trenni? Loomulikult mitte! Pereema oli väljas kuskil ning J. läks talle järele. Siis läksid nad koos kingitusi ostma. Koju jõudsid nad kuskil 12 paiku. Alati on homne päev..

Reedel pidid nad minema poisi ristiemaga õhtust sööma. Hetk enne lastele järeleminemist sain teate, et neil jääb minek ära kuna A. on haige või midagi. See tähendas ka muidugi seda, et ma passin terve õhtu jälle kodus ja ei saa trenni minna. Muidu tahtsin minna kingitusi veel ostma, aga kus ma siis saan minna kui kõik kodus.. Muutusin natuke pahuraks, aga mis teha. Pole enam mingi üllatus, et nii juhtub.

Koju jõudes ei saanud lapsed ikkagi niisama olemist nautida.. pereema tahtis nendega surnuaiale minna. Ta oleks vist eeldanud, et ma ka kaasa läheks, aga sai aru, et mul muud ka teha ja niigi olin eelmise õhtu kodus.. isegi siis kui juba minu vaba aeg. Kui pereema ja lapsed ära läksid, küsis J. kas mul oli mingeid plaane, mida teha sel ajal kui nad õhtusöögile. Ütlesin talle ka, et tegelikult mõtlesin trenni minna ja poest viimaseid asju ostma. Siis lubas mul oma auto võtta ja poes ära käia. Olin väga tänulik selle eest!


Laupäeval oli sagimist kui palju. Poiss lendas mu tuppa pool 8 hommikul.. palusin tal tunnikese veel magada, kuna kell liiga vähe. Täpselt tunni aja pärast olid nad mõlemad mu toas. Pidin neile allkorrusel filmi käima panema, kuid pidin ka sinna nende juurde jääma. Võtsin siis oma teki ja padja ja magasin nende kõrval diivanil kuni nad filmi vaatasid. Seejärel oli vaja lapsed valmis sättida isa juurde minekuks. Kell 12 pidi isa neil järel olema. Kui viis minutit oli veel ajast puudu, kõlas uksekell. Muidugi mõtlesime kõik, et isa juba kohal, seetõttu ei kiirustanud ka alla. Mõned hetked hiljem teatas tüdruk, et postionu oli. Teadsime, et järelikult mingi pakk. Aga ukse taga polnud midagi. Postkastist leidsin pakiteate, mis oli mõeldud mulle. Olin pahane, et postimees nii kiirelt jalga lasi. Üldse ei oodanud. Paki oleksin kätte saanud alles 27-ndal kuna jõulupühad ju. Paar minutit hiljem teatas J., et postimehe kirumise asemel oleks võinud keegi järgi minna ju. Ütlesin, et pole hullu.. mis see paar päeva oodata ikka on. Ütles, et jõulud ja tormas autosse. 10 minuti pärast jõudis minuni väike pakike kaugelt kodumaalt. Kersti ja Riin saatsid armsa üllatuse! Aitäh teile! :)

Mu kallikesed olid Eestis teeõhtut teinud ning siis ka minu peale mõelnud. Seega otsustasid mulle kuivatatud õunu ja piparmünditeed saata. Lisaks oli pakis veel ilus kiri ja väike jõulupakike (mõnusad soojad sokid ja kaart) ning üks pakike ka sünnipäevaks. Eks näis siis pühapäeval, mis seal pakis on! :)

Kingitus pereemale

Kiire pakkimine

Kui lapsed ära läksid, sain trenni minna. Veetsin seal mõnusalt aega.. õhtul läksime Ossiningi õhtusöögile tüdrukutega. Kell 8 pidi auto kohal olema. Ootasin, ja siis ootasin veel. Pakkisin vahepeal veel kingitusi. Lõpuks jõudsid nad kohale ning saimegi minna. Kojujõudes oli vanemad ikka ärkvel ja pakkisid kingitusi. Ja oi kui palju neid veel pakkida oli.

Pühapäeva hommikul trepist alla minnes oli mu üllatus suur - terve kuusealune oli paksult kingitusi täis. Kuuske enam katsuda ei saanud, sest pakke niiii palju lihtsalt. Ja enamus nendest 50st pakist lastele. Tegelikult oli isegi rohkem kui 50 pakki seal. Kell 10 olid lapsed kodus.. muidugi oleksid nad tahtnud asuda kingitusi avama, kuid ei saanud. Pidid riideid vahetama minema, et emaga siis ristiema juurde sööma minna. Minu ja J. üllatus oli suur, sest me arvasime, et on ikka tore jõuluhommiku veetmine kodus ja kõik rõõmsad.. ja et sellised jõulud nagu kõik on harjunud filmidest nägema. Aga.. nad läksid mujale.. päris mitmeks tunniks. J. kokkas terve selle aja ja mina koristasin elamist. Tagasi jõudsid nad kuskil 4-5 vahel. Söök sai ka täpselt valmis, kuid õhtusöögiga me alustada ei saanud. Enne oli vaja kõik kingitused avada. Ja see võttis tunde!! Nagu ausalt - tundeee!! Kell 8 asusime õhtusöögi kallale.

Mitu kingitust kuuse all on?

Aga mida siis jõuluvana mulle tõi? See küsimus on ilmselt paljudel. Laste kingitustest ma ei hakka rääkima.. liiga palju asju, mis ilmselt jälle nurka seisma jäävad neil. Mina sain erinevaid spatooteid, soki sees oli igasugu pisikest ninni-nänni.. pereema emalt sain üllatuslikult Starbucksi kinkekaardi, J. kinkis mulle Macy'se kinkekaardi, kõikide poolt oli 75 dollarine trennikaart (aga siin selle summa eest saab ainult ühe massaazi või ühe personaaltreeningu sessiooni) ning kõige suurem kingitus oli dressid - ilus linna adidase jooksudressikas ja siis retuusid. Olin nii õnnelik nende üle! Nagu tõsiselt.. aasta tagasi oleks ma mõelnud, et misasja, miks kingib keegi mulle trennivarustust, aga vot.. inimesed muutuvad.

Peale õhtusööki lapsed pesema ja magama. Teadsin, et hommik on hullumeelne kuna nad valmistuvad Floridasse minekuks. Laste asjad olid õnneks eelnevalt pakitud ja mitu korda üle kontrollitud. Ma tegin siis hommikul kõigile pannkoone, et nad ikka tühja kõhuga majast ei lahkuks. Kõik tundus sujuvalt minevat.. autojuht oli kell 11:45 kohal nagu pidi. J. tõstis enda pisike kohvri juba õue, panime laste turvatoolid valmis, sättisin viimaseid kingitusi veel, mis nad kaasa pidid võtma. Laste asjad olid ka pakitud ja valmis. Aga siis pidin poisi asjad teise kohvrisse panema.. 12:30 said nad lõpuks majast välja ja lennujaama poole teele.

Minu puhkus võis alata.. aga mulle jäeti kass! Seega kauaks kodust välja minna ei saaks.

Esimese asjana muidugi rääkisime emmega Skypeis ning seejärel läksin trenni! Veetsin seal aega. Siis läksin koju, ja siis läksin Starbucksi raamatut lugema. Ülejäänud õhtu veetsin mõnusalt üksi (koos kassiga) kodus. Teisipäeval pidin juba Hannaga plaane pidama hakkama.


Mmmmuah,
Kärry