Eile hommikul rääkisin siis NY emaga - asjad otsustatud, läänerannikult idarannikule kolimine. Uus kodu asub siis White Plainsist kümme kilomeetrit põhjapoole, Manhattanile on uuest kodust autoga 40 minutit sõita, rongiga vist kuskil tunnikese kanti. Kuna mu kodukant Briarcliff Manor on suhteliselt tagasihoidlik ja vaikne (mitte liikluse mõttes) piirkond, siis saan igale poole autoga liikuda. Autoga sõitmine saab uues kodus mul suhteliselt oluline asi olema - igal hommikul lapsed kooli ja koolist tagasi, sõprade juurde, huviringidesse jne. 7-kohaline auto pidi olema see, millega enamasti liiklen. Seega kergelt suurem kui mu Toyota.. ütlesin ka pereemale, et ma seni enamasti ainult pisikestega sõitnud, aga saan hakkama. Vajab harjumist lihtsalt. Ahjaa, kolimisega seoses oli endiselt õhus üks väike probleem. Kuna tema eelmine au pair oli veel endiselt perevahetuses ja ta ei taha meid kahte korraga sinna, siis ei teadnudki, et millal täpselt ma sinna siis minna saan. Sest eelmist ta ei taha niisama kuskile välja ju ka visata, veel eriti kui LCC keeldus teda enda juurde võtmast. Seega pidin ootama, mis nad NY'i PD'ga koos välja mõtlevad selle asja lahendamiseks.
Peale NY kolimise uudise kuulmist pereemalt, pidin oma programmi direktorile ka helistama ja ise ka kinnitama, et selle pere valin ja uurima, kuidas edasised asjad saavad olema. P. ütles, et tema seda asja enam ei aja, et pean NY omadega ühendust võtma. Kuna New Yorgis on aeg ju 3 tundi ees, siis oli päris kiire juba. Saatsin uuele PD'le kirja, kuid ei vastanud. Tööpäev sai läbi. Õhtul sain pereemalt kirja, et ta peab PD'ga elamisasjad korda ajama, kuid sinna minek täitsa kindel ikka. Vähemalt midagi rõõmustavat!
Siin olemine läheb iga päevaga aina raskemaks. Poisid on hakanud minuga ära harjuma, sest isegi S. tuleb ise mu juurde kui tahab nt tennist mängida või midagi. Ja tegi seda täna ka. On arusaada, et lapsed vajasid lihtsalt harjumisaega, kuid vanematel oli mingi probleem minuga, mida nad välja ei ütle. Olgugi, et pereisa oli see, kes tähtsal toonil mulle teatas, et tema on alati brutaalselt aus. Kus see ausus siis nüüd on? Ega me enam keskkoolis pole, et selja taga rääkimine moes on. Siis majas peetakse mind kurdiks vist.. kuulen ju väga hästi kui jutt minust käib. Tunnen kaasa järgmisele tüdrukule, kes siia tulema peab..
Igal juhul eile õhtul tekkis väike jama, mille nad ise tekitasid. Ise nad lubasid mul nende mobiili (mis au pairi jaoks mõeldud) kasutada, et perevahetuse asju ajada. Eilseks olid ju asjad juba põhimõtteliselt korda aetud.. siis aga teatas pereisa esmalt, et kui vaja helistada, siis kasutaksin tavatelefoni kuna siis tasuta. okei, võtsin selle teadmiseks. Siis teatas pereema, et ma igal juhul kasutaks tavatelefoni kuna muidu raiskan liiga palju nende kõneminuteid ära. Üritasin talle siis seletada, et ise ma polegi eriti helistanud, ainult programmi direktorile, enamasti helistasid potenstiaalsed pereemad ja lcc ja programmi direktor ise mulle. Siis seletas, et ei loe, kõneminutid jooksevad ikkagi mõlemat pidi. Väga kahtlane süsteem, et vastad telefonikõnele ja siis pead ise ka maksma. Ütlesin talle, et ma ei teadnud ju seda varem ja ise nad lubasid mul seda telefoni kasutada. Siis ütles, et jajah, tean küll et ei rääkinud. Õhtul oli kuulda, kuidas nad telefonioperatoorile helistasid ja küsisid palju kõneminuteid järgi on ja kui palju on kulutatud viimase kuu jooksul sellelt telefonilt, mida mina kasutan. Ei imesta kui mulle nüüd arve ka esitavad või midagi. Nad oleks selleks suutelised küll.
Täna hommikul sain programmi direktorilt kirja, et New Yorki sõidan teisipäeval. Kahju, et nii kaua veel siin pean olema. Ütlesin siis siinsele perele ka, et teisipäeval lahkun lõpuks. Ega nad eriti vaimustuses polnud, et nii kaua veel siin olen. Siis teatas pereema, et laste vanaema tuleb laupäeval siia ning siis pean siit toast ära kolima, et vanaema siin saaks olla. No muidugi, eks ma siis elan elutoa diivanil.. ja päeval olen ka seal kui kõik elutoaga ühenduses olevas köögis toimetavad. Ega just kõige toredam olema ei saa. Loodetavasti ilmad on nädalavahetusel normaalsed ja saan lihtsalt minna jalutada ja kuskil raamatut lugeda.
Lõpuks sain programmi direktorilt ka kõne, et tal mulle 2 lendu välja pakkuda. Kas teisipäeva varahommikul kell 6 või siis esmaspäeva hilisõhtul. Valisin öise lennu, peaasi, et siit majast kiiremas korras minema saaks. Nüüd peangi esmaspäeval kell 10pm San Francisco lennujaamas olema, et 12:20am New Yorki suunduvale lennule minna. Ahjaa, lend kestab 8 tundi kuna tehnilistel põhjustel on vaja teha vahemaandumine Dallases, TX. Kuna lennukis ilmselt terve aja magan, siis pole vahet, kaua see sõidab. 11:20am jõuan New Yorki ning kohtun uue pereemaga. Mingi hetk helistasin uuele pereemale ka ja ta on nii vaimustuses, et ma sinna lähen. Ütles, et lapsed ka juba ootavad suure huviga. Küsis, et mis mu lemmiksöök on, et siis teab poest asju varuda jne. Üldse oli ta nii üllatunud selle üle kui kuulis, et eelmine pere ei leidnud aega, et mulle saaks social security number ja pangakonto tehtud.
Uuest perest teen hiljem sissekande.
Siin majas on kõige sõbralikum mu vastu poiste esimene au pair, kes nende eest see nädal paar päeva hoolitses. Täna hommikul tuli ta jälle siia. Ja tõi mulle kingituse!! San Francisco postkaarte.. igaks juhuks.. kui juhtub, et ma reedel ikkagi ei saa ise sinna minna või midagi. Nii kena temast. Üldse rääkis minuga palju ja küsis, kuidas selles olukorras toime tulen jne. Mingi hetk tahtis mu uue pere ankeeti näha, pööras korra tähelepanu mu arvutiekraanile siis ja pereisa nägi seda väljas olles. Ja oi kui vihaseks ta sai. Põhimõtteliselt karjus J. peale, et ega sa siia lobisema ei tulnud vaid ma maksan sulle selle eest, et sa poisse vaataks. Oleks võinud ju rahulikult seda öelda! Igal juhul hiljem küsisin J.'lt, et kas sai pärast õues olles veel kurja juttu kuulda. Siis ütles, et jaa. Ta ütles, et rohkem ta küll neid poisse hoidma ei tule, et tegi neile heateo, et sõitis San Franist siia, et neid hoida mingi väikese summa eest, kuna teadis, et neil polnud kedagi teist leida.. ja siis kukub ta peale karjuma ka veel! Igal juhul on J. kõige sõbralikum ja meeldivam inimene, keda ma selles keerulises olukorras olles kohanud olen.
Peaks nüüd millalgi kuskile poodi ka minema, et New Yorgi kliima jaoks riideid muretseda. Siia tulles arvestasin ju sellega, et veedan oma aasta Californias. Peab bussigraafikuid uurima, et kuidas ja millal poe juurde saab minna ja millal tagasi. Ega siin mulle ju autot ei laenata, et ma saaks ise minna; küsisin ka pereemalt, et kui ta peaks millalgi minema toidukraami ostma, et äkki saaks kaasa minna, et käiksin samal ajal kõrvalolevas riidepoes ja ostaks endale jopegi. Ütles, et ei tea, millal läheb ning et bussiga saab sinna ka. Ja lähengi bussiga!
Mmmmuah,
Kärry
Hurraaa!!!
ReplyDelete