Nähtamatu

Tänane päev on kohe kindlasti kõige hullem üldse. Hetkel on selline tunne, nagu oleks põhikoolis.. tunnen ennast selle õpilasena, kes kõigi poolt eemale tõugatud on. Ja kes isegi nutta enam ei jaksa. Ja sellele päevale ei tundu lõppu tulevatki.


Hommik oli nii nagu ikka. Ärkasin üles, kuulsin elutoast paar üleolevat tere, tegin kohvi ja varjusin oma tuppa jälle. Mingi hetk läksid vanemad poistega välja. Tol hetkel tundsin ennast siin normaalselt - sain isegi kööki minna ja midagi süüa. Ja lihtsalt olla. Eile õhtul saatsin sellele naisele, kes pidavat mulle nädalavahetusel matchi tegema, kirja, et kuidas olukord on jne. Kirjale sain vastuse keskpäeval. Mitte midagi ütlev kiri ja hetkel tunne, et see agentuur ei tee ikka mitte midagi. Kirja sisu oli põhimõtteliselt selline, et nad otsivad ja ärgu ma muretsegu. Nagu mida.. hetkel tahaks tõesti ropendada üle pika aja. Ma ei mõista, miks ei tehta mu ankeeti kõikidele nähtavaks kui on ju aru saada, et siin piirkonnas pole hetkel peresid, kes au pairi otsiks või on nende ootused/nõudmised hoopis teised. Igal juhul ei midagi lootusandvat.

Teiste äraolekul koristasin elamist, pesin nõusid ja lihtsalt otsisin endale tegevust. Tunnikese sain jälle mööda saata koeraga väljas olles. Tagasi tulles ega minuga ometigi ei räägitud ju. Mind nagu polekski siin, aga samas olen ka.. pilke ikka jagub, kuid mitte ühtegi sõna.

Ja nagu see päev poleks juba piisavalt hull.. otsustasin ühe telesaate lõpuni vaadata, et siis minna endale midagi süüa teha. Aga no sinna see lootus jääb kah..

Ühel hetkel saabusid siia perekonna eelmine au pair ja tema eiteamitmes peika. Perekond jumaldab neid kahte ja tegemist oleks nagu nende tütrega, kes üle pika aja külla tuleb. Üle pika aja tähendab siin siis hetkel vähem kui 24 tundi. Oli aru saada, et nad jäävad siia kauemaks ajaks.. avati veinid ja käib õhtusöögi tegemine. Ilmselt au pairi viimane õhtusöök siin majas siis, vähemalt kaheks kuuks. Kümme minutit hiljem uksekell ja oi üllatust, eelmise au pairi sõbrad järjest tulevad. Korraldati talle siis mingi ärasaatmispidu või asi. Oleks olnud vähemalt viisakas mulle öelda, et sellist asja teevad. Oleksin saanud vähemalt endale varem õhtusöögi ära teha. Nüüd ilmselt lähen tühja kõhuga magama, sest sinna seltskonda mind ei oodata.

Vot nii on siin lood. Kurb aga tõsi.. nüüd tekkis tõesti esimest korda tahtmine koju tagasi tulla. Miks tulla teisele poole maakera, et siin üksindust ja eemaletõugatust tunda kui ma saan seda piisavalt ka Eestis tunda. Vähemalt oleks seal perekond ja sõbrad olemas, kellele sellistel hetkedel toetuda.


Sorry, et siin kõik asjad nii masendavaks on läinud. Ei hakka teile lihtsalt ilustatud Ameerika unelmat müüma, räägin asjadest nii nagu nad on.


Mmmmuah,
Kärry