Tühi veekann

Üks väike ja naljakas seik kolmapäeva õhtust.

Kõik teavad neid filterkanne eksju, nagu need Brittad ja asjad on. Siin majas on neil ka see. Seisab köögis kapi peal koguaeg. Vett on seal sees enamasti poole jagu - pool tühi, pool täis. Kui kann tühjaks saab, siis tuleb seda täita. Loogiline asi ju! Aga mis siis kolmapäeval juhtus..


Läksin kööki ja võtsin klaasitäie vett, kannu vett juurde ei pannud kuna seal oli minu arvates vähemalt 4-5 klaasi jagu vett veel. Mulle isiklikult ei meeldi panna nii vähesele veele uut vett juurde kuna sel juhul jääb alati vana vett sinna alles. Mulle meeldib kui vesi seal kannus ikka puhas ja värske on.

Mõne aja pärast kööki tagasi minnes oli veekannule lilla post-it kleeps tekkinud. Sildil seisis järgnev tekst (kirjas oli see muidugi inglise keeles) : "Kui sa vett võtad, siis täida kann ära ka! Muidugi juhul kui sa just ainus inimene maamunal pole."  See silt ajas mind naerma. Kuna täiskasvanud istusid siis elutoas diivani peal veel, siis järgnes sellele huvitav vestlus.
Mina: "Ma nägin seda silti."
O: "Ja mis sa arvad sellest?"
Mina: "Jah, tõsi see on."
O: "Ega see silt liiga õel polnud?"
Mina: "Ei. Aga ma oleks eelistanud kui sa oleksid mulle seda isiklikult öelnud. Aga sildi jätmine on ka päris hea lahendus."
O: "Arvasin, et äkki ei saa sõnadest aru või midagi."
Mina: "Oleksin saanud küll ja minu arvates polnud kann tühi kui ma olin endale klaasitäie vett võtnud. Kui kann oleks tühi olnud, siis loomulikult oleksin ma selle uuesti ära täitnud. Kuid kannus oli veel vähemalt 4-5 klaasi jagu vett. Seega polnud see tühi ju."
O: "Oli küll."
Mina: "Äkki meil on erinevad arusaamine tühjast veekannust?"
O: "Tühjal on ikka ainult üks tähendus."
Mina: "Minu jaoks tähendab tühi kann seda kui seal tõesti enam vett sees pole. Aga enne ju oli!"

Sellele järgnes veel pikk arutelu, mida ma täpselt ei mäleta. Lõpuks nõustus pereisa, et meil tõesti ongi erinevad arusaamised tühjast veekannust. Vee värskus neile vist oluline pole. Seega nüüd iga kord kui klaasitäie vett võtan, panengi kohe sama palju vett tagasi kannu ka. Ahjaa, soovitasin pereisale, et järgmine kord jätku lihtsalt tühi veekann kapi peale, siis oleks ka aru saanud. Aga ta arvas, et see oleks liiga õel olnud.

Seejärel oli veel vestlus selle üle, et kuidas pisidetailid inimesi ärritavad. Küsisin neilt, kas miski peale veekannu veel neid häirib hetkel? Ei taha ju oma siinolekut neile veel raskemaks teha. Ütlesid, et ei, see oli ainus asi. Muidugi küsisin ma selle peale, et kas see, et ma põrandaid pühin ja nõusid pesen, on ka neid ärritav? No nii igaksjuhuks.. äkki tõesti see, kui ma tahan head teha ja koristan, häirib neid ka. Aga ei häiri. Seega koristada veel tohin.

Aga nalja kui palju.

Neljapäeval tahtsin siit eemale saada ning võtsin oma esimese bussireisi ette. Bussipilet pidi olema 2 dollarit, kuid bussijuht arvas, et ma olen õpilane ning sain hoopis 1 dollariga mindud. Jeei. Käisin šoppamas.. sain endale nunnud Nine Westi sügissaapad, õhukese kampsi ja teksad. Kogu lugu. Rohkem ei ostnud midagi. Tahtsin tegelikult sügisjope sarnast asja ka, aga ei leidnud. Midagi küll leidus, kuid kes ütles, et hinnad USA-s on niii odavad? Jopede hinnad olid veel hullemad kui Eestis. Ja ei, ma ei käinud mingis kallis poes. Tagasi tulles pidin ikkagi täiskasvanu bussipileti ostma, 2 dollarit. Tagasi jõudes nägin maja ees uhket Beverly Hillsi numbrimärgiga mersut. Teadsin, kes siia jõudnud on. Vähemalt üritati viisakad ja sõbralikud olla ning õhtusöök möödus hästi. Ülejäänud õhtu otsa tegin endale San Francisco tripi plaani. Uurisin erinevate turistiobjektide kohta ning tegin endale kaardi ja kirjutasin kogu reisi üles - kuhu mis tänavatelt pöörata jne. Öösel eriti magada ei saanud.

San Francisco kohta saate lugeda juba järgmisest sissekandest.

Mmmmuah,
Kärry