Nii-nii, kus meie suur seiklus pooleli jäigi.. eelnevalt oli juttu sellest, et jäin ootama kõnet perelt, kus on 5-aastased kaksikud ja 10-aastane laps ka. Ja parki tahtsin ka minna enne kui pimedaks läheb. Sellele järgnevat seiklust poleks ette osanud nähagi. Kell 7 sain sõnumi, et pereema sooviks minuga rääkida samal õhtul mingi hetk. Sõnumisaatmise hetkel oli ta veel rongis ning liikus kodu poole - nende kodu asub Bulingame'is, ning sinna oleks ma väga tahtnud kolida - Milla Maria on seal samas linnas. Leppisime kokku, et helistab mulle kell 9. Seega oli mul parajalt vaba aega, et koeraga jalutama minna. Kahjuks tundub see linn niivõrd vaene olevat, et tänavavalgustust siin pole. Okei, valetan, mõned laternad ikka on ka.. nii umbes kahe miili kohta üks post. Õnneks oli mul kaasas mu igati vajalik nutitelefon, mis mulle muusikapalade kuulamist ja tänavavalgustust ühest kohast võimaldas saada. Aitäh htc! Ega teid vist väga mu jalutamisretked hetkel ei huvitagi? Igal juhul käisin koeraga jalutamas, väljas oli pime, autosid eriti ei liikunud ja tagasi tulles kõndis keegi mu taga - väga kõhe. Liikusin kiirelt majja tagasi!
Seiklus rahvusvahelise juhiloaga
Kell 9 saabus siis kaua oodatud kõne tollelt pereemalt. Sain teada, et too naine on tegelikult Leedust pärit ning kui kuulis, et ma Eestist pärit, siis tahtis mulle väga helistada! 20 minutiline kõne oli tore - palju nalja ja hea klapp juba rääkides.. aga.. seejärel tuli küsimus sõitmise kohta. Eelnev pereema ütles mulle, et Californias rahvusvaheline juhiluba (International Driving Permit ehk IDP , mida ARK papitükina kalli raha eest väljastab) ei kehti. Seega hoidsin ma muidugi Eestis selle raha kokku ja seda ei teinud (ega ma ju ometi 2 kuud tagasi ei osanud ette arvata, et mul tuleb perevahetus ja muud toredad seiklused siin). Ütlesin tollele naisele, et ma olen valmis koheselt tegema California load, pole mingit probleemi. Kuid siis teatas ta mulle, et siin võtab eksamitele pääsemine aega 4-6 nädalat ning temal pole võimalik nii kaua oodata. Küsisin, kas ma oma riigi lubadega siin nii kaua sõita ei saaks? Saaksin ju politseile vabalt öelda, et hetkel teengi juba California lube jne. Lubasin ka uurida, ehk saab kuidagi ikkagi ARK-ist selle IDP ning selle mulle siia saata. Tegemist ju kõigest papitükiga ning neil mu andmed ja vajalik pilt olemas. Meie vestlus lõppeski kahjuks selle teema juures. Proua muidugi ütles mulle, et kui tekib mingeid muudatusi, siis võin talle teada anda.
Vestluse järgselt helistasin koheselt muidugi isale, õnneks oligi Eestis sel hetkel hommik. Tol hetkel ma ei taibanud veel, et odavam oleks mul olnud see papitükk ARK-ist saada Eestis olles - nii rahalises kui ka närvide mõttes. Igal juhul paps lubas ARK-ist uurida, mida teha saaks. Ise saatsin samal hetkel mitmeid e-maile nii ARK-i Tallinnas kui ka kirja Eesti aukonsulile, kes California piirkonnas on. Oleksin tahtnud saata e-mailid ka siinsele ARK-ile (DMV), kuid mis te arvate, kas e-maili aadress oli kodulehel olemas? No muidugi mitte. Järgnes veel mitme tunnine netis tuulamine, et mis ja kuidas saaks nüüd korda ajada. Lõpuks helistas issi ka ja teatas, et ARK ei saa seda papitükki väljastada kui inimene ise kohal pole. Lubasid saavad volitatud inimestele anda, aga mingit papitükki, millega pole ilma lubadeta midagi teha ikka, nad anda ei saa. Tore värk ikka küll. Järgnes unetu öö ja mõtlemine, et miks ma ikka ei teinud seda papitükki kodus.
Hommikuks olin ma rahvusvahelise juhiloa kasutamise kohta California osariigis targem kui siinsed pered ja isegi agentuur. Siin kohal peaks ütlema suured tänud lisaks issile ka Alvarile ja Kerstile, kes mind väga palju aitasid. Üheskoos saimegi paberitest välja loetud, et California osariik ei tunnista rahvusvahelist juhiluba (IDP). The State of California does not recognize an International Driving Permit (IDP) as a valid driver license. California does recognize a valid driver license that is issued by a foreign jurisdiction (country, state, territory) of which the license holder is a resident.The IDP is only a translation of information contained on a person’s foreign driver license and is not required to operate a motor vehicle in California. Ja üllatus-üllatus, siin osariigis tohin ma lihtsalt oma roosa plastikloaga ringi sõita! Säh teile! (Teistes osariikides muidugi võib mul ikkagi tekkida jällegi jamasid.. aga eks näis, pole veel vaja nii palju ette mõelda) Koheselt saatsin ka sõnumi tollele pereemale. Õhtul saatsin veel teisegi, ei vastanud kordagi. Ilmselt leidsid endale juba kellegi.
Ahjaa, mida mulle siis ARK ja Eesti aukonsul vastasid. Noo, ARKist vastas mulle lausa kaks inimest - mu e-maili nad läbi ei lugenudki vaid kopeerisid mulle sellise info kodulehelt, mida ma niigi juba teadsin. Eesti aukonsul Jaak Treiman aga leidis aega, et mu probleemile vastata! Suur aitäh talle! Programmi direktor sai mult öö jooksul 3 erinevat e-maili. Palju õnne talle! Ja mida tema mulle vastas? Kirjutas vaid seda, et nemad soovitavad ikka au pairidel osariigi load teha jne jne. Ütlesin talle ka, et ma tean seda, kindlustuse pärast jne jne.. et probleem ei seisnenudki selles, et ma neid teha ei sooviks.
Samas kirjas lubas mulle, et teeb mu ankeedi kõigile avalikuks ning kõik pered üle USA saavad mu ankeeti vaadata ja ühendust võtta. Kas tegi seda? Oh eii.
Hommikul kümnest saatsin talle kirja, vastust ei tulnud. Paari tunni pärast saatsin ma talle uue e-maili. Siin tuleb kõigile pinda käia, et midagi saavutada. Vähemalt nii ma lootsin. 25 minutit enne tööpäeva lõppu sain lõpuks kirjale ka vastuse. Oli ka aeg! (jah, ma saan aru, et ei saa nii kärsitu olla ja et teised inimesed ka perevahetuses jne jne jne. Kogu maailm ei keerle ainult minu ümber ja muud sellised asjad, kuid halloooo, sellises situatsioonis tahavad kõik, et asjad kiiremini liiguks. Kui on liiga palju tööd, siis palun, paluuuun, võtke agentuuris keegi veel selle ameti peale tööle.) Kirjutas siis mulle, et tegi ühe (ESIMESE) matchi. Oh minu suurt üllatust nende ankeeti vaadates - 4 last.. ja nendest 2 olid taaskord kaksikud! Ometi ta teadis, et ma ütlesin, et 3 on maksimum. Ja et kui ei ole sobivat peret, siis palun, tehku mu ankeet kõikidele nähtavaks. (miks ta seda ei tee, seda saate hiljem teada)
Ülekuulamine
Ankeedi järgi tundus see perekond tore. Mõtlesin, et olgugi et 4 last, võin ju proovida. Pereema saatis mulle e-maili ning hiljem pidi helistama. Õhtul helistaski. Inimesed võiksid arusaada, et kui nad oma telefoni valjuhääldi peale panevad ning kellegagi koos üritavad suhelda sellise inimesega, kelle emakeel pole inglise keel ning kes vajaks täielikku vaikust ja head võimalust kuulata, mida öeldakse, siis see inimene lihtsalt ei saa nende segapudru jutust aru!! Oli pikk lause? Oli jaa. Seletan natuke asju üle siis.. pereisa helistas ning pereema oli tema kõrval.. kui ütlesin neile, et ma ei saa nende jutust väga hästi aru kuna heli on kuidagi kaugel, siis ütlesid et jaaa, valjuhääldi peal on. Mida iganes, üritasin siis teravamalt kuulata, mida nad korraga räägivad. Pereisa esimene küsimus oli selle kohta, milliseid tegevusi ma nende lastega teeks. Vastavalt laste eale küsis neid. Aitäh ülekuulamise eest esimese küsimusena! Eks ma siis seletasin talle natuke. Pere tahtis minuga järgmisel päeval kokku saada. Õhtul pool 9 kui täpne olla. Ja nad tahtsid, et ma Oaklandi läheksin. Arvasin, et tahavad seda äkki selle tõttu, et ma lapsi näeksin. Arvasin, et ju võib siis. Pereema saatis mulle ühe lingi, kust sain vaadata, kuidas sinna saaksin. Oleksin pidanud reisima kolme erineva bussiga, reis oleks kokku kestnud üle 2,5 tunni ning raha oleksin pidanud ära andma 12 dollarit. Autoga oleks selle maa saanud sõita 45 minutiga (üle teise silla ja otsemalt). Näitasin kogu seda asja ka siis oma praegusele pereemale, tema ütles, et see pole eriti hea idee tema arvates. Esiteks pole ma siin kandis kunagi ühistransporti kasutanud, peaksin seda tegema hilja õhtul ja pimedas ka. Teiseks tõi ta välja selle, et tema oleks minu pärast väga mures. Isegi kui jah, see pere oleks mind hiljem siia tagasi toonud. Kolmandaks ütles ta üldse, et on väga imelik, et pere käsib au pairil nende juurde sõita, kui pere soovib potentsiaalset au pairi näha, siis minnakse ise teda külastama või saadakse kuskil keskteel kokku. Olin temaga nõus. Seejärel saatsin tollele pereemale kirja, et äkki saaksime kohtuda nt laupäeva päevasel ajal kuskil, kuskil sellises kohas, kuhu oleks kõigil lihtsam tulla või siis nt äkki saaks üks vanematest tulla minuga siia kohtuma või mind siit peale võtta. Ütlesin ka seda, et ma oleks natuke hirmul siin üksi õhtul seda ühistransporti kasutama. Tema vastus oli see, mille põhjal sain otsustada, et seda peret ma ei sooviks endale. Õhtusel ajal sõitmise kohta ütles ta mulle seda, et tema abikaasa sõidab pidevalt San Frani ja Oaklandi vahet bussiga ning pole see hirmus midagi. Otsustavaks faktoriks oli see, kui ta teatas mulle, et kuskil mujal ega ka päevasel ajal ei saaks kohtuda seetõttu, et nende lapsed ei tea, et perevahetus toimub. Mismoodi ma nende arvates peaks suutma nädala pärast sisse kolida kui isegi nende kooliskäivad lapsed ei tea veel seda, et nende eelmine au pair lahkub ja keegi uus asemele tuleb. Nii ikka ei saa teha!
Seega saatsin õhtul kohe PD'le kirja, et seda peret ma ei soovi. Olgugi kui tore ja meeldiv pere tahes, aga lapsed võiksid eelnevalt ikkagi teada, et nädala jooksul on nende ellu keegi uus tulemas.
Loomulikult ütlesin ma taaskord seda, et äkki saaks mu ankeedi nüüd kõigile avalikuks teha! Äkki õnnestuks reede õhtuks isegi match saada ning saaks perekonnaga nädalavahetusel suhelda. Sest nädalavahetusel nad matche ei tee! Olgugi, et minu 2 nädalat tiksub ka sel ajal.
Mis te arvate, kas ma sain e-mailile vastuse? Trummipõrin... loomulikult mitte! Pole ju mingi üllatus see enam. (jah emme, ma tean, et tollel naisel on arvatavasti väga palju tööd ja ma pole ainus, kellega tegelema peab.. aga ikkagi! MA TAHAN JU USASSE JÄÄDA!!) Kuna Kersti on otsustanud minuga koos California ajas elada, siis soovitas ta mul ikkagi sellele PD'le helistada. Helistasingi siis agentuuri.. noor preili võttis vastu ning teatas rõõmsal toonil, et mu PD on hetkel hõivatud. Ootasingi seda vastust.. polnud üllatus. Ütlesin siis, et soovin kõneposti teate jätta. Kuid oh üllatust, PD kõne lõppes äsja ning saingi temaga koheselt rääkida! Esimese asjana muidugi vabandasin, et nii palju tülitan, et tal kindlasti kiire kõikide telefonikõnede ja e-mailidega, kuid hetkel juba reede ja ma väga pabinas. Küsisin, kas sai mu kirjad kätte. Oli saanud küll, kuid ikkagi oli see eelmise pere match mu lehel veel. Lubas selle ära võtta. Küsisin, kas nüüd lõpuks saaks mu ankeedi avalikuks teha kõikidele, sest tundub, et siin Bay piirkonnas pole mulle sobivat perekonda. Ütles, et täna tuli just üks perekond ka vahetusse, aga pole nendega veel ühendust saanud. Palusin tal siis vähemalt mulle rääkida, mis ta perest teab, äkki juba mulle endale ei sobiks kirjelduse järgi see pere. Miks ma peaks ootama, et pere enne mulle saaks ei öelda. Tegemist oli jälle perekonnaga, kus on kaksikud! Ütlesin talle, et okei, tundub mulle sobivat, kui saab nendega ühendust enne tööpäeva lõppu, siis võib matchi teha, kui mitte, siis tahan, et mu ankeet avalikuks läheks. Lubas mulle õhtul tagasi helistada. Et ennast vahepeal lõbustada, otsustasin video teha - see pidi natukenegi aitama kui ankeet avalikuks tehakse. Salvestasin siis oma õunaarvutiga lühikese videoklipi. Oi kui tore on oma enda häält kuulata ikka.. õudneee! Video sai tehtud, saatsin ekspertidele ülevaatamiseks - sobis küll. Okei, jälle midagi tehtud, video üleval. Mõnda aega tuli ennast veel Skypei vestlustega lõbustada. Aitäh, täna olid väga toredad vestlused.. :) Ahjaa, vahepeal suutis ta ikkagi eelmise pere matchi lehelt maha võtta. Seega sain aru, et midagigi toimub.
Ühel hetkel kukkus kell - üllatus üllatus - viiiiis. Ja ei saanud ma mingit telefonikõnet. Vahepeal olin ma ära teinud juba kõik, mis üldse minu võimuses veel teha oli - tegin video, saatsin erinevatele koorinaatoritele kirju, et kas nende piirkonnas on perekondi, kes uut au pairi otsivad jne. Mis ma veel tegin? No käisin oma PD'le pinda, et ma ikka tahan ju perekonda leida. Mitte koju minna. Aga agentuuri eriti au pairid ei huvita.. nemad on oma suured rahad kätte saanud ja see on ainus, mis neile loeb. Perekonnad panevad ülimalt suuri summasid mängu ja nende rahulolu on ainus, mis loeb. Need au pairid, kes perevahetust läbi tegema ei pea, ei näegi vist kunagi agentuuri tegelikku palet. Ma olen seda juba nii palju näinud, et parema kirjutamisoskuse juures võiksin isegi raamatu kokku kirjutada.
Kuid nii see õhtu ei lõppenud. Seiklus jätkus. Selle hetkeni elasin selles lootuses, et õhtuks on mu ankeet vähemalt avalik kõikidele nägemiseks ning nädalavahetusel saavad perekonnad üle USA mu nummit videot näha ja ankeediga tutvuda ning ehk keegi esmaspäeval soovib ühendust võtta. Veerand kuus saabus gmaili postkasti kiri PD'lt. Ja see kiri ajas mind kurjaks!! Oi kui kurjaks! Kirja sisu oli siis järgnev - "Kahjuks see match, kellest sulle hommikul telefonis rääkisin, ei sobinud. Üks LCC'dest arvab, et ta võib-olla saab sulle nädalavahetusel matchi teha. Kui see ei õnnestu, siis teen esmaspäeval su ankeedi kõikidele nähtavaks. Toredat nädalavahetust! " Ei no tore nädalavahetus tuleb ikka küll. Ainus lootus nüüd ongi see, et kas see LCC tõesti suudab mulle teha toimiva matchi või siis, et leian üleriigiliselt kohe kiiresti sellise perekonna, kes minust huvitatud on, ning ei vaja mõtlemiseks ja ei ütlemiseks mitmeid päevi. Kui nii peaks juhtuma, siis tulen nädalaks Eestisse, pakin asjad ümber ja lähen ei tea kuhu. Plaanisin aastaks Eestist ära minna ja nii see olema ka saab. Ei anna alla! Võitlen siin lõpuni, kui pean alistuma, siis tulen sinna ja lähen võitlen kuskil mujal millegi nimel.
Ahjaa, enne lubasin teile öelda, mis on ilmselt põhjuseks, miks mu ankeeti avalikuks ei tehta. Asja põhjus on lihtne - raha! Kui PD'l õnnestub au pairile saada match oma piirkonnast, siis tuleb uus perekond kas au pairile järgi või läheb au pair ise kuidagi uuele elukohale lähemale - bussiga, rongiga, millega iganes. Aga nii on asi agentuurile vähem kulukas. Kui aga au pair on saadaval kõikide perede jaoks üle USA, ning au pair saab endale matchi hoopis teiselt rannikult, siis tuleb sinna lennata ju lennukiga. Ja lennukipiletid pole odav lõbu. Ja selle lõbu maksab kinni agentuur. Ja mida tahab agentuur teha? Võimalikult palju raha ikkagi endale hoida. Seega on nendele endile kasulikum kui saavad au pairile matchi oma piirkonnast, kui ei õnnestu see ja nad ikkagi venitavad, siis peavad maksma lihtsalt au pairi lennupiletid koju. Nemad ei kaota sellest enam midagi kui au pairi koju saadavad. Peredelt on nad oma rahad kätte saanud. Ja saates au pairi koju, maksavad küll lennupiletid kinni, kuid kindlustavad, et selle au pairiga enam neil probleeme ei teki. Asjade pahupoolt nähes saad teada, mismoodi need asjad siin tegelikult käivad. Võidavad need, kes kõige enam maksavad. Ja muidugi peab ka õnne olema. Mõnes teises piirkonnas on kindlasti ka selliseid PD'sid, kes tõesti tahavad aidata ja leiavad oma au pairidele uued pered - kasvõi teistest osariikidest. Minul õnne polnud.
Katrina ütles mulle enne hästi, et ilmselt teadis mu kohver juba ette, mida ma siin läbi elama hakkan, ja ei tahtnudki seetõttu USAsse jõuda.
Vähemalt on positiivne see, et hetkel esimene pereema räägib minuga jälle. Täna tõi mulle poest isegi tumeda šokolaadi. See oli nii kena temast! :) Ilmselt selle eest, et ma koeraga jalutamas käin.
Loodetavasti panin kõik asjad kirja siia ikka. Ja uskuge mind, see seiklus jätkub veel vähemalt nädalaks. Loodetavasti ikka veel aastaks, aga eks näis.
Paar tarka lauset lõpetuseks:
"Nothing less than my very best"
"There's zero growth in the doing of easy things"
Mmmmuah,
Kärry
No comments:
Post a Comment