Esimese peatüki lõpp

Selle etapiga on siis nüüd ühelpool. Kuu aega läänerannikul on paari tunni pärast läbi saamas. Ja mind valdab ainult rõõmutunne. Kaks nädalat emotsionaalselt virr-varri on läbi saanud. Ja hea on. Kauem poleks talunud seal olla. Inimesed on ettearvamatud. Räägivad sulle oma elust ühte, aga tegelikkus on hoopis teine. Möödunud kuule tagasi vaadates on mul hea meel, et selline etapp mu elus ikkagi oli. Sain korralikult õppetunde ülejäänud eluks. Ja eks see kasvatas mind natuke ka. Kuid kas ma soovitaks sellist kogemust kellelegi teisele? Ei, eluseeski mitte. Kodust eemale tulles, jättes perekonna, sõbrad ja senise elu maha ootavad kõik inimesed, et edasine oleks vaid imeline ülesminek. Kuid nagu ma just raamatust lugesin, vikerkaare nägemiseks pead leppima vihmaga. Ja nii ongi. Ükski hea asi ei tundu meile enne suurepärane, kui me pole näinud ka asjade pahupoolt. Ma olen õnnelik, tõesti. Olen. Ei taha küll ära sõnuda, et hullemaks enam minna ei saa, kuid ma loodan, et nii ka on. Jah, sain juba kord õppetunni, et inimesed on petlikud, nad ei ole tegelikkuses need, millise pildi nad enesest sulle loonud on, kuid ma loodan parimat.

Hüvastijätt oli veider. Ma olin lahkumiseks valmis juba terve päeva. Istusin oma toas, tegin viimased vestlused kaugele koju, pakkisin viimaseid asju ja lugesin tunde. Pool 8 pidi olema kauaoodatud lahkumine. Selleks ajaks oldi juba komminurumisel käidud ning kodus tagasi. Ja sõbrad olid ka neil külas – joodi veini, söödi ja naerdi niisama. Oli arusaada, et neil on tore õhtu. Mind peeti seal majas endiselt kurdiks. Või kui mitte kurdiks, siis kellekski, kes nende keelest aru ei saa. Kahjuks pean neile pettumuse valmistama, ma valdan nende keelt ning ma ei ole ka kurt. Kuulsin ju väga hästi kui jutt minust käis. Kas tõesti oli neil siis keeruline oodata veel tunnike, kui ma sealt majast igaveseks läinud olen, ning alles siis alustada oma kirumisega? Ma ei ole naiivne, ma tean väga hästi, et tänase õhtusöögi jututeemaks olen neile just mina. See, kes ei olnud nende eelmise lapsehoidja täpne koopia, kes ei täitnud veekannu piisaval määral ning kes lihtsalt neile mingil põhjusel ei meeldinud. Lastes asi ei olnud. Poisid oleksid vajanud lihtsalt aega, et minuga harjuda. Ja uskuge või mitte, minuga nad ka harjusid. Sel perioodil kui ma ennast üritasin võimalikult eemal hoida. Nad tulid ise küsima, mis ma teen ning kas tennist saab mängida. Minu lahkumise põhjuseks on vanemate mingi vimm minu vastu, millest ma ilmselt kunagi aru ei saa. Kahjuks. Või õnneks. Ei teagi, samas oleks ju tore teada, miks mind ei sallitud, kuid samas mida see ka muudaks. Tooks võib-olla lihtsalt mingi selguse asjasse. Igal juhul pool 8 olin ma valmis lahkuma. Enne seda olin ma korduvalt küsinud vanematelt, kas nad tahavad mult poiste pilte ka saada, mis ma seal olles tegin. Ütlesid et jaa, ikka! Pereisa ütles, et toob oma arvuti 10 minuti pärast. Ei toonud. Kümmekond minutit enne mu lahkumist küsisin siis uudishimust, kas ikka tahavad neid või mitte. Viisakuse pärastki võiks ju siis oma laste pildid võtta. Lõpuks oldi nõus ja pildid nad said.

Kümme minutit peale planeeritud lahkumisaega olin tõesti valmis sealt igaveseks ära minema. Head aega ütlemine oli veider – perekonna sõbrad tulid ja kallistasid, soovisid, et mul ikka idarannikul hästi läheks jms. T. hakkas hüsteeriliselt nutma, mul oli tõesti kahju temast. Pereema lohutas teda ning samal ajal andis mulle mingi veidra kallistuse. Sellise poolviisaka ja vastutahtmist antud kallistuse. Kallistasin siis nende vanaema ka ja minek oligi. Nutt jätkus endiselt. Mitte mul, mina olin õnnelik, vaid T.'l. Maja eest välja tagurdades kõik lehvitasid ja olid kindlasti sisimas väga õnnelikud, et ma sealt läinud olen. Halloween peaks neil ju olema selline hirmus värk, kuid nende jaoks hoopiski rõõmustav sündmus. Said lahti kellestki, keda nad oma majja juba ligi kuu aega ei tahtnud. Autosõidu algul oli pereisaga viisakas vestlus, kuid enamus teest möödus vaikuses. Bussipeatusesse saabusime mõned minutid enne bussi väljumist, kallistasin siis pereisa viisakusest ja oligi minek. Ahjaa, bussijuhilt sain šokolaadikommi ka. See oli armas. Ütles, et kui sõiduajal raamatu lugeda tahan, siis saan väikest tuld kasutada. Üldtule sõidu ajaks kustutab ära. Poolteist tundi nautisin seda vabadusse pääsemist. Ja viimast korda veel öise San Frani tulesid. Kõik oli mõnus. Ja nauditav.

Lennujaama saabudes tegin check-ini ära, kohvrit ei kaalutudki. Lihtsalt küsiti see raha ja kogu lugu. Hea oli, sest ma arvan, et mu kohver oli kerges ülekaalus. Nüüd istungi juba pool tundi Starbucksis ja kirjutan seda sissekannet. Ise samal ajal õnnelik olles. Mind valdab mingi rahulolu tunne. Ahjaa, juba kolmas kord kui tahan saada kõrvitsalattet ja neil on kõrvitsapulber otsas. Tänud. Tuleb siis leppida kaneelilattega. Kuid see on ka maitsev. Pilet ühes käes, kott ja jope teises käes ja algabki minek turvaväravate poole, et oma lendu seal edasi oodata.

Olge tublid! Ja võite nüüd tõesti minuga koos rõõmsad olla, mul läheb hästi. Vähemalt täna.

Mmmmuah,

Kärry