Lennu esimene pool on sõidetud. Kell on 6 hommikul ja istun Dallase lennujaamas. Kas see, et ma lihtsalt lennujaamas ringi jalutan ja istun läheb ka ikkagi arvesse, et ma siin osariigis olen olnud? Igal juhul reis läks kiirelt kuna enamus ajast üritasin magada. Pole võimalik eriti raamatut lugeda või ärkvel püsida, kui kõik ümberringi magavad. Lennupiletitega mul vedas. Esimese poole istusin vahekäigu ääres ning nüüd peaks akna all istuma. Pole endale ise kohta valinud ja on nii hästi vedanud. Äkki on õnn minu poolele tagasi pöördunud? Lennujaam on igatahes tohutu. Õige värava juurde jõudmiseks oleks tulnud üle poole tunni jalutada. Õnneks on siin mingid õhurongid, mis lennujaama kõrgustes liiguvad ning sellega jõudsin õige väravani kõigest 8 minutiga. Ei tea, kuhu inimesed kadunud on, sest hetkel istub siin selle õige värava juures vähem kui viis inimest. Alguses sattusin segadusse, et äkki olen ise vale värava juures. Küsisin üle, ei ole. Täitsa õige värav on. Nüüd siis istun ja ootan. Lõpuks kogunes ikka päris palju inimesi värava juurde ootama. Kõige pealt said siis lennukisse esimese klassi omad, siis mingi kaardiomanikud jne. Mul kiiret polnud.. istuma saingi akna alla ning mu kõrval ei istunud kedagi. Tühja koha kõrval aga istus äärmiselt kena ülikonnas noor mees. Silmailu terveks reisiks. Hihi.
Jõudsime lõpuks majja. Ilus maja vaikses piirkonnas. Aga ega sellega päev otsa ei saanud. Korrastasime maja ja läksime siis Scarsdale'i pereema venna juurde. Asjad vaja sealt ära tuua kuna kodus oli elekter 4 päeva ära. Selle ootamatu lumetormi tõttu, mis NY-i ja muid piirkondi tabas. Kella 8 paiku koju saabudes olid ka lapsed täpselt tagasi jõudnud isa juurest. Kell oli palju kuid lapsed põnevil. Mängisime natuke aega ning siis ikkagi said lõpuks voodisse ka. Voodisse saamise aeg peaks olema neil pool 9 õhtul, kuid hea on kui nad sinna kuskil 9pm ja poole 10pm vahel jõuavad.
Kolmapäev (2.november):
kell 7 lastele äratus, arvasin et ema ka ikka tuleb tegeleb aga ei.. pidin juba ise kõike teadma ja tegema. Reeglite seletamises pole ta just kõige tugevam. Hommikusöögi ajaks tuli ema ka alla, kooli jäime hiljaks kuna lapsed lollitasid nii palju. Aga polnud minu süü. Koolis võetakse hilinemisi väga tõsiselt ning nii tuligi seletus kirjutada hilinemise kohta. Tagasi koju jõudes (ahjaa, kool on autoga sõites heal juhul 5 minuti kaugusel, enamus aega ootad ristmikel lihtsalt.. ja ma ei mõista, miks ma ei tohi lapsi jalutades kooli saata ja tagasi tuua), koristasin maja pesin pesu jne. Koristasime ka poisi riidekappi natuke. Riideid on neil mõlemal tohutult, sahtlid asju täis, kuid midagi vähemaks ikka ei saanud. Ema magas mitu tundi (opist endiselt väsinud). Koolipäev lõpeb muidu 2:50pm, kuid esmaspäeviti ja kolmapäeviti on neil mõlemal mingid tegevused koolis, seega tuligi seekord minna 4:10pm lastele järgi. Ahjaa, autoga sain ma juba ka sõita. 7-kohaline pereauto, harjumatult suur auto mu jaoks, kuid saan hakkama, vajab ainult harjumist. Väiksel teel pole hullu. Okei, läksime siis pärast lastele järgi (ema tuli veel kaasa kuna ma ei teadnud, kust nad peale tuleb võtta). Siis korraks poodi ja koju tagasi. Poes käimine on lastega keeruline, sõna ei kuula üldse. Ei ema sõna ega ka mitte minu sõna. Pangas käisime ka, sain endale pangakonto tehtud ja Verizonis telefonil mingid asjad ära muudetud. Kodus tagasi, hakkas pereema õhtusööki tegema ja ma tegelesin veel natuke lastega. 7:30pm oli auto kohal ja oli aeg minna esimesele au pairi kohtumisele.
Kohtumine leidis aset sellises kohas nagu Lucky Buddha (http://luckybuddha-us.com/). Koht oli mõnus ja söök ka hea. Õhtusöök valmistati meie silme all korraliku show saatel. Siin piirkonnas on suurem osa au paire pärit Saksamaalt või siis Lõuna-Ameerikast. Ja enamasti hoiavad nad omaette. Ma suhtlesin siis enamasti kahe Rootsi tüdrukuga, kuid jamh.. pole eriti minu sorti inimesed - 18a, peas ainult pidu-pidu ja poisid, plaatina blondid juuksed, vasikaripsmete pikkuseks vähemalt 2cm, tugev meik jms.. Võivad ju toredad inimesed olla, kuid jah.. kui ise pereema oleks, siis oleks sellised tüdrukud kindel ei.
Kodus tagasi olles rääkisin pereemaga veel mingi 12ni ja siis magama.
Neljapäev (3.november):
Hommikul sama trall - äratus kell 7am, palju närvide kulumist nii mul kui pereemal, üle pooli tunni võtab aega, et riidesse saavad ja alla tulevad. Hommikusöök võtab ka aega üle poole tunni. Kell 8:15am tuleb autos olla, enamasti juhtubki see viimasel minutil. Viisin lapsed kooli juurde siis.. siin selline süsteem nagu telekastki näha, et võtab aga autode rivvi ja järjest lapsed autost välja. Tore lugu küll, tehke jah autod sellised, kus kõik asjad käivad ainult nuppudest.. laste ust lahti ei saanud koheselt. Parkisin auto ära, siis sain lahti. Tulin koju, koristasin ja pesin pesu.. toimetasin laste asju. Kell 2:50pm lastele järgi ja jälle midagi vaja poest. Ei tea, miks sinna vaja minna koos lastega alati. Seejärel juba oli aeg lapsed kiriku juurde viia. Palun, ma tahan gpsi!! Neljapäev peale kirikut on lapsed alati paar tundi isaga koos (lahutatud vanemad). Seejärel läksime toidupoodi. Kuna laupäeval pidavat pereema elukaaslane/poiss-sõber Inglismaalt siia tulema jälle paariks nädalaks, siis oli vaja ikka õlle ka osta. Mina jätsin oma käekoti autosse algul.. aga siis teatas poemüüja, et tema tahab mõlema dokumente näha. Tõin siis dokumendid. Hiljem küsisingi, et mis siis saab kui mõni ema/isa tuleb oma teismelisega poodi, tahab endale alkot osta, siis ei saagi seda osta kuna laps, kes toidupoodi kaasa võetud, on alaealine? Ütles, et tema ka sellest seadusest aru ei saa, aga nii on. Koju jõudes sõime siis kahekesi ja lobisesime niisama. Niisama telekavaatamist ja passimist siin polegi veel olnud. Pool 9 toodi lapsed koju ja siis oli aeg neil pesema minna (selle üle käib ka kaklemine, et kes esimesena peab minema. Oh seda õe-venna vahelist vaidlemist ja togimist). Kui pesus käidud, peaks olema raamatulugemise aeg, kuid kahjuks seda ei jõuagi väga teha kuna kui magamaminek jääb liiga hilja peale, siis on mul hommikul kaks väääga pahurat ja tujukat last siin. 10pm paiku oldi ehk voodis ja siis sain paar tundi niisama olla (mitte üksi, jälle pikad vestlused pereemaga).
Reede (4. november):
Iga hommikune lugu - äratus, pahurad lapsed, hommikusöök, autosse kiirustamine ja kool. Siis koristamine, natuke aega netis olemine ja Skypeis vestlemine, laste kohvrite pakkimine. 2:50pm paiku lastele järgi. Koju tagasi jõudes pidi M. tegema sünnipäevakaardi, sest kohe-kohe oli vaja rutata sünnipäevale. Kas ta kuulas, mis tegema peab? Ei! Ja ema hakkas ka talle juba ütlema, et kui ta sõna ei kuula, siis jääb minemata kuna pidu juba käib. Ja taaskord sain aru, et see gps oleks vajalik. Pereema ei saa eriti aru, et väga keeruline on kuskil uues kohas sõita kui tänavaid ei tunne ja ta üritab väljaprinditud kaardi pealt mulle midagi öelda. Tema yahoo kaart oli üldse teistsugune kui mu googlei oma ka. Kuna tee polnud väga keeruline, siis ütlesin, et mul minek selge ja oskan sõita mööda seda teed, mis ma välja valisin. Poiss sünnipäeval, koju tagasi. Mängisin natuke aega siis tüdrukuga ja kuskil 5pm paiku tuli isa järgi talle. Oli isa kord nädalavahetus lastega veeta. Minul oli põhimõtteliselt töövaba nädalavahetus, kuid see kadus ikkagi kuskile ära. Ahjaa, reede õhtul pidi pereema sõbrale külla minema, võeti mind ka kaasa. Ja mis te arvate, kes pandi õhtul 7-8 paiku selle piirkonna kõige hullema maantee peale sõitma? Mina. Ja mulle tuli see asi suure šokina. Ja polnud just kõige toredam sõita pimedal ajal, kus on väga palju autosid, suure autoga piirkonnas, mida sa ei tunne. Ja pereema seletamine polnud ka just kõige selgem. Oli karjumist ja pisaraid. Lõpuks ta vabandas, et mind sellisesse olukorda pani. Sai ise ka aru, et esimesel korral peaks ikka päevasel ajal proovima sõita seal. Jõudsime kohale, sõime seal õhtust ja tulime tagasi. Pereema sõitis ise, sai aru, et pole mind vaja rohkem šokeerida tol õhtul. Kodus suht kohe magama.
Laupäev (5. november):
Lapsi polnud ja seega sai kaua magada. Hommikul panin tuimalt äratuskella kinni ja magasin kuskil 11ni. Pereema ärkas veel hiljem kui mina. Päev sai elamises toimetades kaduma kuskile. Ei mäletagi, et midagi tarka oleks teinud. Mingi hetk tõi laste isa nad ikkagi korra siia õhtul, sest nad pidid kuskile sünnipäevale minema koos emaga. Ma otsustasin koju jääda ja siin olemist nautida - üksi. Jõin teed, sõin pähkleid ja vaatasin telekat. Mingi hetk jõudis pereema elukaaslane kohale. Kuna ta on ka suur multikate fänn, siis vaatasime mõlemad telekast "Beauty and the Beasti"ning rääkisime niisama. Mingi hetk jõudsid teised ka tagasi. Siis vaatasime kõik koos filmi lõppu ja oli aeg magama minna. Ega ometi jälle sõna ju ei kuulatud eriti.
Hommikul tuli isa lastele kell 10am järgi. Pühapäev kadus ka kuskile ära. Kuna isa tõi lapsed laupäeval siia ja nad ka öö siin olid (kuigi isa nädalavahetus), siis olid lapsed pühapäeva öösel isa juures. Mõne asja puhul arvab pereema, et ma olen siin juba aasta aega elanud ja tean kõike, kuid köögis arvas ta vist küll, et ma mingi tobu. Vabandust väga, kuid jah, ma tean, kuidas kanafileed ja aurutatud köögivilju valmistada. Eks ma siis olin tasa ja tegin näo nagu ma ei oskaks seda teha. Kui ütlesin, et oskan ja olen enne teinud, siis seda ei kuulnud ju..
Esmaspäev (7. november):
Isa viis lapsed ise hommikul kooli. Seega sain mina kauem magada. Koristasin siis jälle elamist, pesin pesu, lugesin ajalehti jne. Kuna pereema elukaaslane on siin, siis kasutab ta ise oma autot ning pereema sõidab selle autoga, mida minagi kasutada saan. Pereemal olid päeval kohtumised ja lõunasöögid, kuid pidi selleks ajaks tagasi olema kui vaja lastele järgi minna. Tahaks küll lastele jala järgi minna, aga ei tohi. Ootasin päris pikalt ja mõtlesin juba, kus pereema siis on. Helistasin talle, pidi ise lapsed koolist ära tooma. Ilmselt käisid nad kuskil veel, sest koju jõuti alles pärast kella viite. Lastel oli lubatud siis telekat vaadata ja tol hetkel nad muidugi minuga koos midagi teha ei tahtnud. Nad isegi ei kuulanud, mis ma räägin enam sel hetkel kui telekas sisse lülitatud sai.
Pidime hakkama siis pereemaga õhtusööki tegema. Tacosid või nachosid või mis iganes. Pereemal oli jälle mitu tegevust korraga käsil. Praadisin siis hakkliha ära. Järgnevad tund aega rääkis pereema telefoniga ja köögis midagi ei edenenud. Naljakas oli veits. Sööma oleks pidanud kuskil 6-6:30pm ajal, kuid sööma asusime vist mingi 7:30pm paiku. Seega voodisse minek jälle hiline.
Teisipäev (8. november):
Lastel vaba päev! Nad pidavat kauem magama, kuid ärkvel olid nad juba varakult. Kui ma kell 8 toast välja ronisin, mängisid nad juba oma Power Rangersitega. Päris pikalt läks aega, et nad jälle riidesse saaks, hambad peseks ja sööma ka tuleks. Mingi hetk läks pereema välja kuna vaja koosolekutel käia. Õues oli küll ilus ilm, kuid esmalt oli vaja ära teha C. kodutöö ning M. pidi tegema jälle sünnipäevakaardi. Aega küll läks, aga asjad said tehtud. Minu ülesanne oli siis kingitus pakkida. Emme, sinu pakkimisoskust oleks vaja siin! Samal ajal kui nad oma ülesandeid lahendasid, tegin ma paberlaeva endale. Minu voltimisoskusest vaimustuses olles tahtsid nad mõlemad ühte paberlennukit. Tegin siis mõlemale ÜHE! Aga hiljem sai ühest mingi 4-5 lennukit, mõlemale. Igal powerrangersil oli vaja kahekordset lennukit. Vähemalt olid nad õnnelikud! :) Mängisime siis natuke niisama ja sõime. Siis tuli pereema koju ja võtsime neid Halloweeni kaunistusi maha.. ja siis saabus jälle külla Sõnakuulmatus! Mitmete närvirakkude hävinemise järel viis pereema poisi sünnipäevale (et samal ajal saaks temaga tõsiselt rääkida) ja ma jäin tüdrukuga koju. Joonistasime, mängisime ja muud. Kell 3pm tuli isa talle järgi. Teisipäeva õhtu on neil alati isa juures olemiseks. Seejärel käis LCC siin, sain emmega natuke aega Skypeis rääkida ja läksime pereemaga välja. Sain endale raamatukogu kaardi ja esimese palga pangaarvele.
Pereema ja elukaaslane läksid õhtusöögile, ma jäin koju lapsi ootama. Tagasi jõudes pidid nad pesemas käima ja voodisse ronima. Pfffff.. tulid täpselt 8:30pm tagasi ja siis läks jagelemiseks, kes siis esimesena pesema peab minema. Mõlemad turtsusid, kuid lõpuks saadi pesus ikkagi käidud. Ja raamatuid saime ka natuke lugeda. Aga voodisse ronimine, mkmm.. poiss vaidles selle vastu kuna pidavat emaga rääkima. Lõpuks siis tulid vanemad tagasi ja ema rääkiski poisiga, enamasti selle osas, et tuleb mind kuulata ja koolis õpetajaid ka. Head ööd said jälle öeldud natuke enne kümmet! Ja minu tööpäev ei saa läbi enne kui lapsed magavad.. Väsitav värk.
Kolmapäev (9. november):
Hommikul olid mõlemad lapsed pahurad. Keeldusid riidesse panemast ja ainult itsitasid. Ütlesin siis neile lõpuks, et minugi poolest võivad nad kooli ka oma tuduriietes minna, aga neil endil hakkab lihtsalt külm. Suure jagelemise peale sain lapsed ikkagi riidesse ja söödud ka. Õigeks ajaks jõudsime kooli ka.. ja ikka veel ei saa ma aru, miks ma neid autoga kooli pean viima ja tagasi ka tooma. Ilusad sügisilmad, et jalutada.. ja ei, me veedame suurema osa ajast ristmikul olles või kooli juures järjekorda oodates, et autost välja saaks. Tulin tagasi koju, tegin kohvi ja naudin hommikut. Lastel täna poolik päev, kell 11:45am jälle kodus tagasi! Ja terve pikk päev jälle ees ootamas.
Hetkel tegelikult küll tunne, et ma töötan rohkem kui ettenähtud max 10h päevas ja 45h nädalas. Pereema seletas mulle seda nii, et kuna üle nädalati mul nädalavahetused vabad, et siis tegelikult ei tule üldse nii palju tunde täis jne. Aga kui ma nendega hommikust õhtuni tegelen (koolis oleku ajal ka nende asjadega tegelen - pesu pesemine, koristamine jne) siis tulevad ikkagi pikad päevad. Hetkel mul pole selle vastu veel midagi, kuid kui mu enda asjad hakkavad tulema (sõbrad, kool, trenn jne), siis on küll vastik nii palju rakkes olla koguaeg. Õhtuti pidavat ma töötama kuni 8:30pm (ehk selle ajani, mil lapsed voodis) ja siis saaksin minna nt välja õhtusöögile või trenni, aga hetkel tundub, et nii need asjad ei lähe veel nii pea.. kell 10 õhtul vist ei lähe enam kuskile õhtusöögile (veel eriti kui pereema tahab, et nädala sees oleksin kell 11 hiljemalt kodus).
Elame näeme!
Olge tublid ja keegi võiks mulle päris kirja ka saata siia kanti! Aadress on eelmise postituse kommentaarides olemas ;)
Mmmmuah,
Kärry
No comments:
Post a Comment